Jalutasime kolmekesi läbi vaikse linna, jälgides, kuidas päev-päevalt on lisandunud mürsukraatreid, tekitades uusi värskeid haavu tänavatesse, lüües hoonete fassaadidesse sügavaid kortsulisi pragusid, mis väänlesid justnagu kilomeetrite pikkused veresooned.
Linn leinas vaikselt, kuni ühel päeval ärkas ühtäkki sajahäälselt taas ellu. Vaikuse katkestas omavahel põimuvate vestluste sumin. Kuskil oli kuulda ärevust, kuskil rõõmu, keegi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Nii et minagi puhkesin nutma, kui kuulsin sõbranna tervitussõnu. Mobiiliühendus oli taastunud. Hirm oli asendunud lootusega, teadmatus asendunud teadlikkusega.
Igavikuna tundunud kümne päeva järel saime lõpuks traadi teises otsas oma sugulastega vestelda, kuulda kohalikke uudiseid ja teada saada üldisest olukorrast riigis. Anja on mu sõbranna Dniprost ja ta oli ainus inimene, kellega meil õnnestus okupeeritud Mariupolis viibimise ajal kogu aeg telefoniühenduses olla. Just tema oli ühenduslüli minu ja mu ema vahel, sest tema vanematel oli võimalus sõjaväe loal sõita autoga küla serva ja seal vahetevahel vähemalt paar minutit suhelda. Malojanisol (see on minu väikese kodumaa nimi) vallutati ilma vastuhakuta sõja esimestel päevadel.
Sellest ajast peale pole sealne mobiilimast töötanud. Valetasin, et meiega on kõik korras, mõistes, et mu ema ei usu enne, kui ta ise selles veendunud on. Ja kuidas saab hea olla kohas, mida viimasel ajal on hakatud kutsuma „kotiks”? Suhtlesime harva. Iga kord uues kohas: linnapargis, spordikompleksis Kupol, bussipeatuses „Tuhat pisiasja”. Säästsime telefoni akut, jah,
