Hillar Padu: eestlase usutunnistus – elasime üle kommunismi, elame ka putinismi

Kui ajad on segased, riigid sõdivad ja rahvad ägavad, ärkab igal rahval lootus suutliku ja valgustatud valitseja järele.

Antiigist pärinevat igatsust valgustatud valitseja järele eestlase individualism aga ei jaga. Kirjanik Tõnu Õnnepalu poeetiline sarkasm on tappev: „Eesti president ei saaks iial olla valgustatud valitseja, sest ta pole valitseja, tal pole võimu. On vaid mingisugune riiklik kõnetool. Pigem on ta valitsuse vaatleja, midagi õuenarri või konstitutsioonilise intellektuaali taolist.“

Tõsi, president Lennart Meri suutis täita vastavalt ajale ja kohale nii intellektuaalse vaatleja, järelevaataja kui ka õuenarri rolli. Ta oli rahvuslik aare, keda usuti-hoiti-austati, kuid ta polnud Päts või Putin või Merkel. Miks selline, võiks mõelda, kohatu võrdlus? Meri oli neist intellektuaalselt üle, seepärast.

Veel kaks aastat tagasi olid arvamusmudijad ühisarusaamal, et Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on tänapäeva Euroopa ainus tõsine riigijuht. Teevad teda selleks reaalharidus, luterlik kodu, Ida-Saksa taust, töökus ja tagasihoidlikkus ning poliitiline kultuur – kannatlikkuse ja ettevaatlikkuse tasakaal. „Tema jaoks on tõde siiski tõde ja vale on vale. See on temast näha, selle tõttu teda usaldatakse isegi Moskvas,“ kirjutas mõttekeskuse Euroopa välissuhete nõukogu programmidirektor Kadri Liik. Kuid Liik meenutas ka ühe Venemaa välispoliitikainimese ütlust, et isegi nõustajad ei saa kohati Putinist aru: kuidas on võimalik otsesõnu valetada, öeldes, et Vene vägesid ei ole Krimmis, kui on; ja valetada selliselt luteri pastori tütrele ning oodata „erioperatsiooni“ eest veel tunnustust? „Mõistsin, Putini poliitika ongi erioperatsioon.“ (Edasi, nr 7, 2020).

Nüüdse teadmisega võime öelda, et ainus valitsusjuht, kes Putinit õigel ajal läbi nägi, oli Eesti peaminister Kaja Kallas. Kallas suutis isegi pastori tütrele Merkelile kõhklemiseks sisendada, et Putini erioperatsioonid on tegelikult Euroopa regionaalpoliitilise ümberjagamise uus faas – energiasõltuvusse uputatud riikide „soometumine“; või juba saksa(maa)tumine. Ukraina sõda äratas demokraatia ja riigijuhid üle Euroopa. Demokraatia muidugi ei ole mingi rahvavalitsus või vaimu võim, kuid valgust rahva mõistuse näol jagub sellisel valitsusel rohkem kui nn kõva käe valitsusel. Kaja Kallasel on lahke eesti ema hääl ja kodune jutumaneer. Kurdeti isegi, et peaminister ei suuda piisavalt „autoritaarselt“ esineda.

Riigijuhi inimlik tämber on aga nüüdisajal usutavam kui gorillalikult röökivate meespoliitikute territooriumi piiristused või „naabrivalve“ Putini moodi. Putini unistus on olla venelastele uus valgustatud tsaar või tsaar-jumal, kes kiirgab valgust, mis tõesti pimestas Euroopa ja isegi Merkeli. Kuid Putinil pole valitsust. On kõhukate ministrite matrjoškalik grupinaeratus – korrumpeerunute üksmeel. Ainuvõim valitsuseta kaua ei püsi. Ukraina sõja senine käik paljastab korrumpeerunud Venemaa majandusliku ja isegi militaarse mahajäämuse uskumatut ulatust. Elatakse loodusvarade ärist kui korilased ja kavalalt kui metslased.

President Toomas Hendrik Ilves rõhutas läinud sajandi lõpus, mil ta oli Eesti välisminister, et tuumasõjaga võrdväärseks ohuks Venemaalt võib saada viletsast majandamisest sündiv migratsioonitulv, kotimeeste väljaränne nälja sunnil ja eelkõige Baltimaadesse. NATO ei välista sellise ohu süvenemist. Putin kui tsaar-jumal ei austa riikide suveräänsust ega naabrite „mõistuse valgust“, valetab nagu tahab ja mida iganes. Suurushulluses tahab ta olla 21. sajandi vene õigeusu ilmalik alternatiiv – putinism, nagu oli kord leninism-stalinism. Selleks tuli Venemaa ainus ilmalik pühak Lenin ketseriks kuulutada, sest Lenin pühitses väikerahvaste iseseisvustaotlusi.

Stalin tuli jällegi uuesti pühakuks tõsta kui sõja võitja, et tema nimbusepärjaga austada Putini enda sõdu „rahu kaitseks“ ja Vene impeeriumi hüvanguks. Ent Putini jäärapäisus ja genotsiidivalmidus Ukraina sõjas tõestavad juba praegu Euroopa rahvastele üht eksistentsiaalset tõsiasja: demokraatia avaldumine vajab koalitsioonivalitsusi, mis ongi rahva vaimu võim, sest rahva võim eeldab parlamentaarset dispuuti, mitte ühe partei diktaati või… kõva pea valgust.

Uskmatu eestlane nõuab valitsusvahetusi pealtnäha ülemäära. Nõutakse Valgustatud Valitsust. See on kindlasti demokraatlikum ja isegi teaduslikum usutunnistus kui maine jumalus ükskõik millise „-ismi“ näol. Vanasõna aga ütleb: iga rahvas on oma valitsust väärt. Teisisõnu, poliitiline kultuur sõltub kodanike valimisaktiivsusest ja valija nõudlikkusest. Patustab see, kes ei usu. Mina usun: elasime üle kommunismi, elame ka putinismi!