Tänane Lääne Elu kirjutab Lihula tormiohvrist, mille Lääneranna vald kümne euro eest elanikelt ära ostis – igale kodu kaotanud korteriomanikule üks euro. Kõik peale ühe olid pakutud hinnaga nõus. Üks, kes ei ole, saabki ehk sada eurot. Kohalik omavalitsus võtab enda õlule kohustused, mida 2020. aasta aprillitormis koduta jäänud pidanuks ise kandma.
Pärast seda, kui torm viis katuse, otsustas ühistu, et ei suuda maja korda teha – polnud kindlustust ega omaosalust, et laenu saada, polnud ka raha, et ohtlikuks muutunud hoone maha lammutada, ja ulataski vald abikäe, et ostab korterid ära. Juriidiliselt on kõik korrektne. Ometi jääb kogu loost mõru maik.
Lasteaia 4 elanikud loovutasid oma elamiskõlbmatuks muutunud kodud, sest neil ei jäänud muud üle. Omanikena tulnuks neil maja eest hoolt kanda, ja kui nad seda ei tee, siis – nagu väljendas end vallaametnik: hooletusse jäetud maja seisukord võib kaasa tuua sunniraha kohustuse. Seegi bürokraatlik lause on sulatõsi – sunnirahast on aprillitormis oma kodu kaotanud tõepoolest päästetud. Vald aga on peale majavareme, millega ju tõesti on omajagu tüli, saanud väikelinna keskel ilusa krundi, mille ta enampakkumisel maha müüb. Kas elanikud oskasid sellega arvestada, kui nad ühe euroga nõusse jäid? Ja kui ei osanud, kas poleks siis tugevama positsioonil olev ostja pidanud pisutki kõrgemat hinda pakkuma?
Muidugi ei pea kohalik omavalitsus ostma inimestele uusi kodusid, aga on küüniline öelda, et elanikele on vastu tuldud ja kolemajale, ennäe imet, enne müüki panekut isegi ostarve leitud – päästjad saavad seal uhkeid manöövreid teha. Kohalik omavalitsus peaks oma elanikest siiski nii palju lugu pidama, et ta ei presenteeriks tragöödiat eduloona.
Sügav kummardus Lääne Elule, et nõnda nõudlik-valvsalt, ent samas diskreetselt (infojagaja vastutust tunnetades) Lääneranna omavalitsusorganite südametunnistuse ukskesele koputanud olete.
16.03.2022 juhtkiri mõjub suisa silmi ja süümet avavalt: ei tohiks enam palju aega kuluda, kuni volikogu esimees, loobudes süütuse presumptsioonist, tunnistab puhtsüdamlikult üles KÕIK oma seadusega pahuksisseminekud senises elus, vallavanem raputab kohvipaksu pähe ja kahetseb KÕIKI olnud ja olemata patte, avalike suhete spetsialist mõtleb edaspidi alati kaks (või KOGUNI KOLM) korda enne kui midagi ütleb NING kõigi Lääneranna ühtehoidva kogukonna liikmete peade kohale tõuseb (LOOTKEM, et juba homme hommikul) parima elukeskkonna ja lugupidamise PÄIKE, mis enam iial loojuda ei söanda.
Unistage edasi. Venelastel on üks kena kõnekäänd (trükin ladina tähtedega): Ne rastjot bambuk vo Pskove – polivai ne polivai. Loodan, et mõni intelligentsem lehelugeja saab aru.
Intelligentne inimene ei kasuta vene keelt.
Siiani veel on ajakirjandus Eestis enam-vähem vaba ja ei pea üheltki volikogult või vallavalitsuselt luba küsima, mida asjadest arvata.
raha ei haise