14. märtsil on emakeelepäev. Sel puhul sõnamoodustusest, eelkõige tuletamisest, huumoriga.
Keeleteadlase Johannes Voldemar Veski üheks sõnaloomeviisiks oli tuletamine. Ta püüdis uute sõnade saamiseks ära kasutada kõikvõimalikke liiteid, mida eesti keelel pakkuda on, näiteks –us (hoius), –ik (tuusik), –jas (siugjas), –ti (jahuti), –mu (valamu), sõnast väänel sai ta aga uue liite –el (tõstel, hoidel). Veski lõi ka mitmeid –nd-liitelisi sõnu (laiend, tõend, väljend, ajend, padjand, tõkend, tavand, loend). Populaarne oli –nd-liide 1920.–1930. aastail.
Johannes Aavikule (Aavik ja Veski olid mitmetes keeleküsimustes eri meelt ja kasutusel olid suisa mõisted „Veski keel“ ning „Aaviku keel“) aga –nd-lembus ei meeldinud ja ta näitas oma suhtumist omapoolsete „uudissõnadega“, näiteks lüpsend (piim), lisaks lüpsendi paksend (koor) ja lüpsendi paksendi klopend (või).
Igaüks võib seda sõnamängu jätkata, näiteks mõelda, kuidas öelda „hapukoor“.
Kaunist emakeelepäeva!
