Juhtkiri: viimane aeg tegutseda

Lihula mõisakompleksi on tabanud rahasadu – suurem osa Lihula muuseumi direktori Marika Valgu kirjutatud taotlustest on heaks kiidetud ja mõisakompleksi arendamiseks on tulnud üle 770 000 euro. Raha saamine pole harukordne – Haapsaluski on Lihula muuseumiga sarnaseid kultuuriobjekte, mis on toetuse najal uue hingamise saanud. Viimane ja kuulsaim neist on Haapsalu piiskopilinnus.

Lihula mõisa viinaaita tuleb muinsuskaitse nõustamiskeskus koos töökodadega. Lihula on mitu korda väiksem kui Haapsalu ja ka Lihula muinsuskaitseala on Haapsalu omast mitu korda väiksem. Ometi pole Haapsalus endiselt sellist keskust nagu Paide, Tartu või Tallinna säästva renoveerimise infokeskus. Ei saa öelda, et Haapsalus poleks sellise keskuse ja selle juurde vanade hoonete detaile koguva panga loomisest räägitud. Ideed propageeris juba aastaid tagasi meie hulgast lahkunud muinsuskaitsja Tõnis Padu. Ajal, mil Haapsalu kutsehariduskeskuses puit- ja kiviehitiste restauraatoreid koolitati, arutati, kuidas kutsekooli teadmisi ja töökodasid oleks võimalik restaureerimishuviliste heaks ära kasutada. Aga mõteteks ja jutuks on see kõik ka jäänud.

Muinsuskaitseameti ja vabaõhumuuseumi juures tegutseva maa-arhitektuuri keskuse kaudu on aeg-ajalt Haapsalus korraldatud muinsuskaitsealaseid koolitusi, kuid neil, kes oma maja korda teevad, tekib küsimusi ka koolituste vahel. Oleks hea, kui saaks nõustamiskeskuse uksest sisse astuda ja küsida, mis oleks mõistlikum lahendus, või uurida, millised aknad-uksed ja laudised-piirded on Haapsalule omased. Loomulikult leidub Haapsalus spetsialiste, kellelt nõu küsida, kuid nende leidmine nõuab rohkem vaeva ja pingutust kui nõustamiskeskuse olemasolul. Haapsalu-suurusel linnal, mille vanalinnast nii suur osa on puitarhitektuur, oleks viimane aeg jalad kõhu alt välja ajada.