Maailma kalleima vürtsiga valmis Tuuru karjamõisas toit

Iraanist Eestisse põgenenud afgaanide pere valmistas pühapäeval Tuuru karjamõisa köögis paarikümnele eestlasele oma rahvustoite ja rääkis elust araabia maades.

Olgu ajad millised tahes, aga võimalus saada osa teiste, eriti eksootilisemate maade toidukultuurist toob inimesed alati kokku. Ei mäleta ühtegi sellist korda, kui mõnelt toidutegemise ja -maitsmise ürituselt oleks lahkutud pettunult ja kõverate nägudega. Pigem saadakse häid elamusi enamgi, kui oodati. Juttugi jätkub sellistel üritustel palju kauemaks kui kohvireklaamis, kuigi paljude osalejatega kohtutakse esimest korda elus.

Üks selline koosviibimine leidis aset läinud pühapäeval Tuuru karjamõisas, kus toimus Eesti Pagulasabi korraldatud üritus sarjast „Saame tuttavaks!”. Selle eesmärk on viia kokku rahvusvahelise kaitse saajaid ehk Eestis elavaid välismaalasi ning kohalikke inimesi.

Keset pühapäeva Tuuru karjamõisa avarasse kööki astudes nägi asi välja nii, et kümmekond inimest askeldas keset kööki kõrguva suure laua ümber, osal käes suured rasked kokanoad, ja käis äge köögiviljade lõikumine. Teine kümmekond, kellele köögitoimkonnas tegevust ei jagunud, jälgis toimuvat ja jutles omavahel. Võttis mõned hetked aega, et leida sellest kirevast seltskonnast üles peakokad – Afganistani päritolu, kuid pikalt Iraanis elanud Robabe ja Mohammad Hossein.

Robabe ja Mohammad koos oma kolme lapsega on Eestis elanud juba viis aastat. „Me elame Tallinnas ja meie lapsed käivad eesti koolis,” tegi Robabe oma pere tutvustamisega algust hästi kõlavas eesti keeles.

Oma perest ja elust Eestis rääkides pudenes Robabel jutu vahele spontaanseid naerupahvakuid.

Mohammad on oma säravast abikaasast tagasihoidlikum, mistap kõlas ka tema eesti keel veidi ettevaatlikumalt, kuid kümnete uute inimeste ees võõrkeeles oma perest rääkimine tundus tema jaoks olevat sellegipoolest lihtsam ülesanne kui introvertsema keskmise eestlase jaoks.

Robabe töötab pruulikoda-restoranis Humalakoda. Jutust koorus välja, et Humalakoja pidajad otsisid oma meeskonda just mõnda pagulast. Kandidaate oli mitu, koha sai endale Robabe. Mohammadil on töökohti lausa kaks: hommiku poole parandab ta õmblusmasinaid ja pärast seda on ametis Telliskivi toidutänaval.

Kokkamine on mõlemal veres. Eks see tuleb kaasa idamaade kultuurist, kus igapäevastki toidutegemist võetakse kui rituaali, sajanditevanused retseptid on endiselt käigus ja nii kuulsad, et neid teatakse ja hinnatakse maailma igas paigas.

Kui rahva hulgast kõlab küsimus, mis asjaoludel nad Afganistanist alustuseks Iraani ja edasi Eestisse sattusid, jääb Mohammad esiotsa viivuks mõttesse – tema jaoks liiga kiires eesti keeles ja sõnaderohkelt esitatud küsimus nõuab kaasalt ja pojalt tõlkeabi.

„Pikk lugu,” teatab siis nende vanem poeg Ali, kes vanemaid söögitegemise juures assisteerib.

Lühike versioon sellest kõlab nii, et Robabe ja Mohammadi vanemad pagesid keerulise poliitilise olukorraga Afganistanist Iraani siis, kui peategelased olid alles väikesed. Iraangi pole kõige lihtsama ajalooga riik. Ühe keskmise eestlase jaoks on mõlemad maad nii kauged ja mägedetagused, et nende ajaloost, võimuvõitlustest ja valitsejate kukutamistest tavaliselt väga palju ei teata. Selle lünga täitis pühapäeval Tallinna ülikooli Lähis-Ida kirjanduse ja kultuuri lektor Sandra Peets.

Neile kahele riigile lisaks tunneb ta väga hästi Egiptuse hingeelu, kuna elas seal mõnda aega ja kirjutas sellest kaks aastat tagasi raamatugi – Petrone Prindi välja antud „Minu Egiptus. Kaunis kaos”.

Sõnaga „kaos” võis iseloomustada ka Hosseinide elu Iraanis.

„Seal ei olnud hea elada. Meid kiusati taga,” meenutas Ali.

Kuna Afganistani taustaga pagulastena ei saanud nad kunagi ametlikku elamisluba ja lastel polnud väljavaateid saada haridust, teha karjääri ja isegi sellist elementaarset asja nagu autojuhiluba, otsustasid Robabe ja Mohammad sealt lahkuda.

„Vanemad tahtsid, et ma saaksin heaks inimeseks,” seletab Ali.

Lihtsalt Iraanist lahkumine ei käi – et muudkui võtad ja lähed. Iraanist lahkusid nad Türgi kaudu – illegaalselt üle piiri ja sealt Kreeka kaudu põhja poole, pesamunast tütar Mohammadil kõhukotis. Nad tahtsid jõuda Soome. Pärast 40 päeva kestnud teekonda sattusid nad aga hoopis Eestisse. Esimesed üheksa kuud elasid nad varjupaigataotlejate majutuskeskuses Vägeval. Ali meenutas, et Eesti politseile oma tausta selgitamine ei olnud lihtne. „Aga oluline on see, et praegu on meil kõik väga hästi. Siin on väga hea elada,” noogutab Mohammad pead.

Eestis hakkas neile meeldima. Nad käisid hiljem huvi pärast ka Soomes, aga selgus, et seal neile ei meeldinudki. Robabe raputab naerdes pead – ei-ei, sinna nad ei taha! Nagu ka Saksamaale ja Rootsi, lisab Mohammad.

Mohammad on asjade senise käigu üle õnnelik, kuigi Iraanis oli tema äriline staatus kõigist teistest raskustest hoolimata tunduvalt kõrgem – tal oli enda äri, mis tegeles rõivaste tikkimisega. Pannes kokku sõnad „Iraan” ja „tikandid”, kangastuvad traditsioonilised idamaised mustrid. See kujutluspilt variseb aga kohe põrmu, kui Mohammad näitab telefonist fotosid oma töödest. Professionaalsetel moefotodel on kaunid modellid täiesti euroopalike lõigetega mantlites-jakkides, mille tikandid on täpselt seda sorti, mida kasutavad oma loomingus Eesti moekunstnikud. Selle mulje krooniks on foto mustast poolpikast mantlist, mille rinnaesist ja varrukaid kattev tikand on üllatavalt sarnane Muhu tikandiga.

Küsimuse peale, kas ta pole mõelnud oma oskusi siinmailgi rakendada, vastab Mohammad tõsiselt, et see plaan tal tõesti on, aga natuke läheb veel aega ja oma äri alustamiseks on vaja veel ka raha koguda. Selgub, et vähemalt üks Eesti moedisainer on Mohammadi talendile silma peale pannud.

„Minu isa,” noogutab Ali uhkelt.

Alil endal on aga kõik veel ees. Praegu käib ta Tallinna Südalinna kooli 6. klassis ja mängib ennastunustavalt jalgpalli.

„Mu isal oli kunagi oma jalgpallitiim, kui ta noorem oli. Nüüd mängin mina. Mu noorem vend tahab ka jalgpalli mängima hakata. Ja kui väike õde vanemaks saab, siis ta läheb balletikooli,” räägib Ali tulevikuplaanidest.

Keegi pärib lisaks, kelleks ta saada tahab.

„Ma olen selle teadmiseks liiga noor. Mul on veel aega otsustada,” vastab Ali kõhklematult.

Vahepeal on köögitoimkond suure ühislõikumisega hakkama saanud ja Mohammad lükkab tulemuse lõikelaudadelt ühte hiiglasuurde kaussi kokku – peeneks hakitud kurk, tomat, paprika, punane sibul, värske petersell ja koriander, sekka veidi soola ja ohtralt laimimahla, otse viljadest pigistatuna. Seda salatit tuntakse araabia maades Shirazi nime all. Et laimimahl oma töö teeks, peab salat veidi laagerduma. Aga sellest pole midagi, sest pearoog, ghormeh sabzi, veel haudub. Ghormeh sabzi’t peavad iraanlased oma rahvustoiduks, aga seda valmistatakse ka Iraagis ja Aserbaidžaanis. Põhiline komponent on looma- või lambaliha, lisaks punased oad, lambaläätsed, sibul, seller, kurkum, koriander, murulauk, õli ja veel koostisosi, millest on teadlik vaid iga tegija ise. „Selle tegemine kestab neli tundi,” seletab Robabe.

Teises potis on Robabe valvsa pilgu all valminud pärsia riis, mille ta kahele suurele valgele liuale kuhjab. Samal ajal on väiksesse kaussi sortsatud keedetud vesi muutunud maailma kõige kallima vürtsi safrani mõjul tibukollaseks maitseveeks, millega Robabe riisikuhila pealmise kihi läbi immutab. Ja siis on põhiroogki valmis. Mohammad täidab kaks suurt kaussi paksu aromaatse lihakastmega ja palub kõigil endale uhkelt ette tõsta. „Toitu on palju, võtke, võtke!” julgustab ta lahkelt.

Mõnda aega kostab Tuuru karjamõisa köögist ainult rahulolevat mõminat. Aga jutud pole selleks pärastlõunaks veel räägitud – neid jätkub veel ka traditsioonilise Iraani tee ja koogi kõrvale.

„Saame tuttavaks!”

Projekti „Saame tuttavaks!” raames korraldavad Eesti Pagulasabi ja Siin & Sääl üle Eesti kokku 45 ühisüritust, kus kohtuvad rahvusvahelise kaitse saajad (ehk pagulased), Eestis elavad välismaalased ja kohalikud inimesed.

Pooleteise aasta jooksul toimub igas Eesti maakonnas kolm üritust.

Projekti kaasrahastavad Euroopa Liit varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondi (AMIF) kaudu ning Eesti siseministeerium.