Hannes Rumm: Nool ja Veerpalu, ausus ja alandus

20 aastat tagasi 28. septembril ilmusid Lääne Elus sellised Andres Ammase read: „Päev, mille nimel sai Sydneysse tuldud. „Normaalne inimene” ei saa vist kunagi aru, kuidas võib panna „magama” autoraha ja küpseda või külmetada selle eest 14 tundi staadionil. /…/ Erki Nool on parem kui kunagi varem.”

Pean selgitama, et naudin täna võimalust jagada lugejatega mälestusi, mis on mulle endale väga olulised. Olin 20 aastat tagasi koos Andres ja Anneli Ammasega Sydneys olümpiamängudel ning sain elu kõige võimsama spordielamuse. Aga isiklikel kogemustel on mõnikord ka üldistus, milleni loo lõpuks jõuan.

Praegu jätkan Andres Ammase 20 aasta taguste sõnadega: „Nende ridade kirjutamise ajal on Sydneys pilkane öö. Vähem kui viie tunni pärast lähen staadionile veenduma, et sõber Veikol (Tishler) on vist õigus – 8899 punkti Erkilt poleks mingi ime. Ja kui võiduks piisab vähemast, olgu siis nii. Midagi väga ilusat on kohe-kohe pärale jõudmas ja selliste hetkede nimel tasub elada.”

Nii nagu Andres, läks sel õhtul peaaegu kogu Eesti magama magusa ootusega, et 28. septembril 2000 tõuseb olümpiamängudel masti sinimustvalge lipp. Aga enne kui lipp tõesti mastis lehvis, juhtus midagi väga koledat.
Elasime sellele õudusele Andrese ja Anneliga kaasa vaid mõnekümne meetri kauguselt. Hommikupoolikul toimusid olümpiastaadionil ainult eelvõistlused ning publikut oli hõredalt. Seepärast said kulla poole liikuva Noole fännid koguneda kettaheitesektori juurde.

Algul nautisime seda, et enne iga Noole katset kõndis meie eest läbi kaameramees ning vilksatasime otse-ülekandes rahvusvahelises telepildis, nagu kinnitasid kodustelt saabunud SMSid. Aga siis ei saanud Nool kettaheites üldse tulemust kirja!

Kirjeldasin toda hetke Eesti Päevalehes nii: „Nool tuli staadionilt lahkudes ise esiritta kogunenud paarikümne eestlase juurde. Sel hetkel seisis meist mõne meetri kaugusel mitte olümpiavõitja, vaid -kaotaja.

Sportlane püüdis seletada, mis juhtus. „Kuidas šansid on?” küsisid pöidlahoidjad läbisegi võimaluse kohta kettaheide siiski kirja saada. „Fifty-fifty,” kostis Nool, aga tema näost 50protsendilist edulootust küll välja lugeda ei võinud.”

Alates tõstja Alfred Neulandi esimesest olümpiavõidust Antverpenis 1920 on eesti sportlasele kuldmedal kaela riputatud kokku 26 korral. Erki Noole võit on neist kõige dramaatilisem ja sellisena unustamatu.

Juba 2002. aasta talimängudel Salt Lake Citys algas Andrus Veerpalu võiduga Eesti suusatamise kuldne ajastu. Treener Mati Alaveri õpilane triumfeeris OMil ka 2006. aasta talvel. Sama aasta suvel oli jälle väga hea päev ka kergejõustikul, sest Göteborgis toimunud Euroopa meistrivõistlustel tõusid korraga poodiumile hõbeda võitnud Gerd Kanter ning pronksi saanud Aleksander Tammert. Kergejõustikuliit kutsus arvukad eesti fännid õhtul ühte baari, kus tehnomuusika tümistas nii valjusti, et vestlemiseks tuli karjuda.

Sattusin seal kahe silmapaistva olümpiasportlasega võrdlema meie suusatajate ning kergejõustiklaste saavutusi. „Kuidas saab nii olla, et meie meessuusatajad on kogu hooaja 30. või 40. kohal, aga tippvõistlustel sõidavad medalile? Pikamaajooksudes ei õnnestu see ühelgi etiooplasel ega keenialasel!” Umbes nende sõnadega karjusid kaks ärritunud kergejõustiklast.

Kuna ühel hetkel muusika ootamatult vaikis, siis kuulsid nende juttu paljud lähedalseisjad. Nende näoilmetest võis lugeda: kurb küll, et kergejõustiklased on suusatajate peale nii kadedad, et seletavad nende võite dopingu manustamisega.

Ametlikult on Andrus Veerpalul olümpiakullad alles ning talle ja treener Alaverile pannakse pahaks hoopis hilisemaid patte. Aga kes neist 60 000 inimesest, kes 2011. aastal liitusid Facebooki rühmaga „Usume Andrus Veerpalu”, seda täna teeksid? Pettumus ja alandus, mida meis suusakangelased tekitasid, kestab ikka veel.

Lõpetuseks lubatud üldistus: mina usun ikka, et ausalt sporti tehes on võimalik olümpiavõitjaks tulla. Usun ka seda, et vähemalt ajapikku tõde tõuseb ja vale vaob.