Jüri Saar: pärast valimisi Ameerikas

Küsimus, mis hakkab saama Ameerikas pärast 2020. aasta valimisi, vaevab paljude inimeste pead, rääkimata ameeriklastest endist, kirjutab Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar.

Ametis olevalt presidendilt on püütud korduvalt teada saada, milline oleks tema agenda, kui ta valitakse teist korda tähtsasse ametisse, kuid ta ei ole vastanud. Donald Trump on ilmselgelt vastuse andmisega hädas, sest Ameerikat laastab Covid-19 (üle 5 miljoni nakatunu ja 160 000 surnu), töötute arv on kõrgeim pärast teist maailmasõda (näiteks juunis oli töötuse näitaja 11,1 protsenti) ja Ameerika rahvusvaheline maine on madalam kui kunagi varem viimase saja aasta jooksul.

Mõned analüütikud järeldavad vaikimisest, et Trumpi kampaania keskendub sedavõrd otseselt tema isikule, et tal ei ole vaja enam üldse mingeid lubadusi anda. Tema positsioon on juba saavutanud sellise jumaliku taseme, et valijatele mingitest konkreetsetest kavadest teada andmine oleks labaselt madal. Jumal ei anna inimestele lubadusi oma tegemiste kohta ja tema käest ei küsita aruannet tehtust. Nii oleks ka poliitiliselt ohutu presidendi jaoks, kui temalt järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi küsida varasemate lubaduste täitmise-mittetäitmise kohta.

Valijatelt oodatakse sel juhul jäägitut usaldust presidendi ükskõik milliste tegemiste suhtes, andes talle sisuliselt blankoveksli. Läänemaailmale senini iseloomulik olnud lojaalsus institutsioonidele asendub personaalse lojaalsusega. Sisuliselt tähendaks niisugune nihe, et Ameerika valijate enamus on Trumpi valitsemise ajal pööranud selja senisele demokraatlikule traditsioonile, kus rahvas on valitsejate tööandja, ja positsioneerinud ennast sinna leeri, kus on ees ootamas teiste hulgas presidendid Putin, Lukašenka ja Kim.

Kui see peaks teostuma, ootavad Ameerikat ja maailma ees vägagi pöördelised ajad ja peab lootma, et Ameerikas leidub piisaval hulgal arukaid ja vastutusvõimelisi isikuid, kes suudavad sedalaadi pöörde ära hoida. Me kõik peame jätkuvalt uskuma, et nii ei lähe ja viimased neli aastat mööduvad, need unustatakse või mäletatakse edaspidi kui halba unenägu.

Kuid tegelikult võivad Trumpi sõnaahtrusel olla ka hoopis proosalisemad põhjused. Eelkõige muidugi vähikäiku tegevad reitingud, mis eeldavad, et tema kui mahajääja peab tegema midagi sellist, mis muudaks mängu seisu. Selle välja mõtlemine pole aga sugugi lihtne, sest peale pingete üleskruvimise Hiinaga ei olegi suurt midagi kuulda olnud. Suhtumise muutus Hiina suhtes on olnud 180 kraadi, sest Trumpi varasem lubadus seada Hiinaga sisse ameeriklastele kasulikud suhted ning tema sõbramehelik palve Hiina juhile Xile, et see aitaks tal võita valimisi, on asendunud ülima Hiina-vaenulikkusega.

Üks suur siseriiklik takistus Trumpi jonni ja impulsiivsuse piiramatule kasvule sellel suunal on Ameerika sõjavägi. Olulisele faktile, et sõjaväelased ütlesid tema katsele kasutada sõjaväelist jõudu siseriiklike rahutuste mahasurumiseks selge „ei”, on pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. Sõjaväelaste vastuseis tingis ka selle, et Valge Maja oli sunnitud kasutama rahumeelsete meelevaldajate vastu terrorismiga võitlemise üksuseid, mis alluvad sisejulgeoleku ametkondadele. Ka see samm polnud ilmselt kooskõlas konstitutsiooniga ning selle eest tuleb samuti varem või hiljem otsuse tegijatel vastust anda.

Tegelikult panebki Trumpi püüdlustele kasvatada Hiina vaenulikkus piirini, mil Hiinat hakatakse käsitlema mitte enam ohustajana, vaid sisuliselt sõjalise ründajana, taas sõjavägi. Sõjaväelased valdavad kõige põhjalikumat teavet praeguse olukorra kohta ning oskavad hinnata ka reaalseid ohtusid. Trump, kes väidetavalt ei suuda lugeda pikemaid analüütilisi tekste, ei tea ilmselgelt suurt midagi militaarsest tegelikkusest ja võimalustest. Ja sedalaadi otsuseid, mis ohustaksid maailma edasi kestmist, tal loodetavasti (ilmselt) teha ei lubata. On toimunud nihe Ameerika senises juhtimismudelis, kus sõjavägi täidab poliitikute igasuguseid käske ilma tingimusteta.

Edasi võib aga vaid spekuleerida. Viimases hädas ei jäägi presidendil üle midagi muud, kui loota „sõber Putini” peale, kes ulataks abikäe ja võiks enne novembris toimuvaid valimisi teha midagi, mis paneks kogu maailma ahhetama. Kogu maailm seisaks siis tõelise proovikivi ees ja vaataks Ameerika kui päästeingli poole. Ja annaks võimaluse Ameerika presidendile saada taas kõige tähtsamaks persooniks maailmas.

President Putin saab praegu nõnda peaaegu et ainukese isikuna väljaspool Ameerikat aidata tuua pööret toimuvasse protsessi, mis samal viisil jätkudes viib Trumpi kaotusele valimistel. Ehk et nii kummaline, kui see ka ei tundu, võib just Putin osutuda selleks pöördeliseks jõuks, mis võib muuta valimiste lõpptulemust ookeani taga. Sellest vaatepunktist lähtudes tasub kuni sügiseste valimisteni Ameerikas väga tähelepanelikult Moskva tegemisi jälgida ja olla valmis kõikvõimalikeks üllatusteks.

Kes on Ameerikast tulevatel uudistel silma peal hoidnud, ilmselt mäletavad, et vahepeal hakkas Trumpi meeskond rääkima Ameerika suureks jätmisest (Keep America Great!) kui loosungist presidendivalimisteks. Ehk et eesmärgiks pidi olema Trumpi valitsemise aegsete saavutuste säilitamine, mis oleks olnud loogiline, kui oleks olnud midagi saavutustena ette näidata. Paraku seda pole ja hakata niisuguses olukorras rääkima olemasoleva olukorra säilitamisest oleks absurdne, ilmselgelt ka paljude Trumpi-fännide jaoks.

Nii et see, kes tuleb pärast Trumpi, peabki tegema MAGAt (Make America Great Again!) ehk Ameerika jälle suureks tegema. Taastama selle riigi sisemise ühtsuse, saama pandeemia kontrolli alla, tõmbama taas majanduse käima, taastama liitlaste-sõprade usalduse ja veenma vastaseid, et Ameerika tugeva ja nõrga jõu (hard and soft power) vastu pole kellelgi midagi välja panna. Loosung ise pärineb küll Trumpilt, kes aga tegi Ameerika piltlikult öeldes esmalt väikeseks, et pärast teda oleks üldse võimalik Ameerikat jälle suureks tegema hakata. Vanarahvas ütleb asja kohta: „Meest sõnast, härga sarvest.”