Olukord on niru, aga mitte lootusetu ega ka mitte enneolematu.
Lugegem või August Jakobsoni kirja pandud muistendeid kogumikust „Puujalaga katk”. Seal meetmed samad – ei midagi ega kedagi võõrast ei tohi üle küla piiri tuua. Eriti kahtlased on kepslevad kitsekesed, noored abitud neiud ja haleda näoga poisikesed. Aitad säherduse üle jõe või kutsud tarre ja ongi kuri karjas. Istu tares omade seltsis ja oota, millal pahalane ise lahkub. Vanarahval oli mitmeid nippe, kuidas isikustatud tõbesid alt tõmmata, olgu siis katku või halltõbe.
Kas praegu valitseva olukorra laadset on kirjanduses juba kujutatud? Küll ja veel! Kirjanike loodud düstoopiad ajavad juuksed püsti. Tervel inimkonnal pole vähimatki lootust! Taoliste stsenaariumidega on mõtetes põnev mängida, kui kõik onhästi. Häda ajal säherdusi lugeda ei maksa. Märksa turgutavam lugemismaterjal on vana hea „Dekameron”, milles Boccaccio kujutab kümmet itaalia noort, kes 14. sajandil vallandunud katkupuhangu eest maamõisa varjusid ja seal muude meelelahutuste kõrval üksteisele elurõõmsaid lugusid jutustasid. Tänapäeva mõistes viibisid nad vabatahtlikus karantiinis.
On meilgi praegusel ajal hulgaliselt neid, kes kodus olles enesele tubast tegevust otsivad. Kapid saavad peagi korda, muud ootejärjekorras olevad tööd tehtud, vilkuvad ekraanid ning ebameeldivad uudised nüristavad vaimu ja ongi käes koht, kus hakka või üksteisega juttu ajama. Mis on ju tore! Kaasaja inimestelt on palju loota, et nad lugude vestmisega aega veedavad. Kuid üheskoos raamatuid lugeda võiks ju küll. Ah et raamatukogu on meil nüüd ju kinni. Olgu peale. Saabki tuulutada oma riiuleid, eriti neid sügavamaid, mille tagumise rea koosseisust enam ammu aimu pole. Seal võib oma aega oodata mitugi vana head sõpra.
