Oudekki Loone: teine pensionisammas on kuritegu Eesti rahva vastu

Teine pensionisammas on kuritegu Eesti rahva vastu ja pensionisamba vabatahtlikuks muutmisega heastame selle. Mida tähendab teine sammas – seda, et riik pühib oma käed vastutusest eakate ees puhtaks ja ütleb, et tuleviku tagavad kapitalism ja finantsturud, me ei hooli millestki. Veel enam, riik võtab pensionäri kaukast solidaarsest sambast, sotsiaalmaksust 4 protsenti ja annab selle fondihalduri meelevalda.

Teine sammas tähendab tavalisele töötajale näkku sülitamist ja ütlemist, et sinu eluaeg tööd ei taga sulle heaolu vanas eas. Töötaja väärib pensioni töötajana. Riik ei tohi nõuda, et kõik hakaku sunni korras finantskapitalistiks, et endale elamisväärne pension garanteerida. See on põhimõtteliselt ebaõiglane. Tööl on väärtus. Ilma töötajate pingutuseta, ilma töötajate oskusteta ei oleks kapitaliturul ka millegagi kaubelda, sellepärast, et raha väärtus on tagatud ainult usaldusega, ainult usaldusega töötajate suutlikkusse uut väärtust luua. Rääkimata sellest, et õigus väärikale vananemisele on meil sellepärast, et me oleme inimesed, mitte sellepärast, milline on meie positsioon majanduses või kapitaliturgudel.
Põhiseaduse § 28 kinnitab igaühe õigust riigi toele vanaduses ja puuduses. Riigipension on põhiseaduslik õigus, mitte teine sammas. Kohustuslik säästmine on ka vastuolus vabaduse põhimõttega. Riik kohustab igaüht mingit toodet ostma, üteldes: mina tean, et sul on seda vaja. Isegi siis, kui sa ise aru ei saa, ikka ma tean, et sul on seda vaja.

Umbes samamoodi, nagu riik ühel päeval ütleks, et kuulge, te vajate valku, kõik peavad kahe protsendi palga eest ostma vorsti. See tähendaks, et vorstitootjad on väga õnnelikud, aga vorsti kvaliteet kindlasti ei paraneks. Pensionifondid on täpselt selline vorst, millest võidavad fondihaldurid. Riik teeb neile kingituse.

Ma ei saa aru, miks reformierakondlased, kelle jaoks on ainsad õiged lahendused vabaduses ja turus põhinevad lahendused, miks nemad armastavad totalitaarset poliitikat, kus inimeste raha sunnitakse kellegi teise kätte. Kui vaadata teise samba kaitsjate argumentatsiooni, siis see on ka selline mõnes mõttes totalitarismile kohane, et seal ei ole õigluse argumente, seal ei ole poliitilisi argumente. Seal on moraalsed argumendid, et säästmine on hea ja inimesed peaksid olema moraalsed. Inimesed ei suuda ise otsustada, kuidas oma raha kasutada, äkki nad lubavad veel puhkust või jäätist lastele või äkki maksavad mõne võla ära. Selmet anda raha pankadele keerutamiseks. Et päriselt, minge ja ütelge ühele üksikvanemale, kes teenib 583 eurot kuus, et on ebamoraalne, et tahab kohe oma lapsele saapaid osta, mitte kunagi ebamäärases tulevikus, sest riik lihtsalt ei taha talle pensioni tagada.

Milleks inimestele üldse seda riiki vaja on, kui väärikat vanaduspõlve ei suudeta tagada? Mis õigustab Eesti riiki, kes pensione ei maksa?

Kui me toetame pensioni teist sammast, siis ütleme, et Eesti riik on läbi kukkunud. Selleks ajaks, kui noored lähevad pensionile, võivad finantsturud olla oma ajaloo halvimas seisus. Finantsturge võib üleüldse mitte olla, aga Eesti riik on. Ja Eesti riik on ainus struktuur maailmas, mis kaitseb Eesti inimeste, mis kaitseb meie kodanike huve ja heaolu, mitte finantsturud. Ja loomulikult meie tulevik on tugevas kindlas riigi tagatud esimeses sambas. Ja et maksutõus või? Seni, kuni Eestis maksustatakse ainult tööd ja mitte kapitali, võiks siin suu vett täis hoida. Kui välispankadele tehakse kingitusi pensionifondide näol ja siis lastakse neil rahulikult kasum välja viia, ei tasu nagu hakata hirmutama, et me ei suuda.

Kuni ettevõtete tulumaksu ei ole, siis millest me üldse räägime, et ei ole mõtet siin keerutada, see maksupoliitika, maksude tõstmisega hirmutamine on lihtsalt nii õõnes, et see on igaühele näha.

Kui te usaldate Eesti riiki, et Eesti riik ka tulevikus hoolitseb oma vanade inimeste eest, siis te toetate teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmist.

Kõne riigikogus 29. jaanuaril 2020.