Kes pealkirja loeb, mõtleb, et kirjutaja või ajaleht päris sassi läinud. Alles oli kadripäev, aga siin jutt mardilaadast.
Aga just nii ta on. Olin paar päeva üle lahe. Helsingis korraldab Tuglase selts mardilaata iga aasta novembri viimasel nädalavahetusel. Tänavune oli juba 37. kord, seega aastast 1983. Kokku saavad Soome ja Eesti kultuuriinimesed, käsitöötegijad ja hõimusuhete aktivistid. Laata korraldab Soome Tuglase selts tihedas koostöös Eesti inimestega.
Üritus on võimas. Kui alguses oldi Katajanokka sadama ühes suuremas hoones ja hiljem koolimajades, siis 2005. aastast peetakse laata endise merekaablitehase suures hoones, mis on juba 25 aastat Helsingi kultuurikeskuseks. Algul oli laat ühepäevane, nüüd on juba mitu aastat kahepäevane. Kuigi ürituse nimetus kisub mõtted ainult äri ja müügi peale, on laadal laiem pind ja kõla.
Samal ajal, kui suures-suures saalis käib tõesti kirev laadamelu – Eesti käsitöölised ja hõrgutiste valmistajad näitavad, tutvustavad ja müüvad oma toodangut –, käib teistes saalides hoopis teistsugune tegevus. Tavaliselt toimuvad seal Eestist pärit või eestlastest isetegevuslaste kontserdid ja huvitavad diskussioonid. Esinevad sõnameistrid või mõni Eesti pillimees või ansamblid. Kultuurikohvikus on külas käinud Eesti kultuuriminister, meie kirjanikud, mitmed kuulsad muusikud, kultuuritegelased, isegi president.
Olles ise olnud nüüd juba seitse korda sellel üritusel, on mul jäänud mulje, et mardilaat on Tuglase seltsi Eesti–Soome ühisprojekt, aga soomlased on nagu ainult külastajate osas. Kuidas asi tegelikult on, uurisin selle laada käsitööosa organiseerijalt-korraldajalt, Soome Tuglase seltsi arhivaarilt Heikki Rausmaalt. Rausmaa ütles, et nii see ongi.
