10. oktoobril saab sajand päevast, mil Asutav Kogu võttis vastu maareformiseaduse, millega sundvõõrandati mõisamaad. Seda oma ajas väga radikaalset seadust oodati rahva seas väga, sest nüüd võitlesid Eesti mehed Vabadussõja rinnetel oma maa, mitte enam baltisaksa parunite maa eest.
1919. aasta aprillis tööd alustanud Asutavas Kogus moodustasid võimsa enamuse sotsiaaldemokraadid koos Tööerakonna saadikutega. Asutava Kogu kaks peamist eesmärki olid võtta vastu maareformiseadus ning koostada Eesti Vabariigi esimene põhiseadus.
Vabadussõja ajal soovis suurem osa Eesti rahvast sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimist, kuna valdav osa maast kuulus endiselt 6000-7000 baltisaksa mõisnikule, samas kui kaks kolmandikku elanikkonnast oli täiesti ilma maata.
Maa ümberjaotamist asuti Asutavas Kogus arutama juba 1919. aasta aprillis. Kuigi kõik erakonnad olid veendunud maareformi vajalikkuses, algasid teravad vaidlused selle teostamise viiside üle. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalset reformi. Nõuti, et riik võtaks enda kätte kogu maa ilma mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning edaspidi jagataks riiklikust maafondist maad põlisrendile andes kõigile soo vitajatele. Parempoolsed aga olid kategooriliselt talumaade riigistamise vastu ja soovisid reformi teostamist järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Lõpuks jäid siiski peale vasakpoolsete parteide ideed.
10. oktoobril 1919 võeti sotsiaaldemokraat August Rei juhitud Asutavas Kogus vastu Eesti parlamendi ajaloo üks tähtsamaid seadusi, toonaste Ida-Euroopa riikide kõige radikaalsem maaseadus, mille poolt hääletas aga vaid 63 parlamendi liiget 120st. Üks jäi erapooletuks, üheksa vastuhäält tuli baltisakslastelt. Enamik Maarahva Liidu liikmetest, kes olid seaduse vastu, lahkusid hääletuse ajaks saalist. Muide, baltisakslased pöördusid protestiga ka esimese maailmasõja võitjariikide poole. See jäi aga hüüdja hääleks kõrbes. Mõisaaeg oli saanud läbi.
Maareformiga võõrandas riik kõik mõisad ja muud suuromanduses maad – kokku 2,3 miljonit hektarit (96,6% suuromandist). Koos maaga võõrandati reeglina ka põllumajandusinventar. Maa eest tasu maksmine jäeti maaseaduses lahtiseks ning see kavatseti kindlaks määrata vastava eriseadusega.
Elusinventari eest tuli tasuda 1914. aasta turuhindade järgi, eluta inventari eest aga soetamisaasta hindade järgi. Mõisnikele jäeti alles vaid mõisasüda.
Mõisnikelt võõrandatud mõisamaad tükeldati keskmiselt 16,4 hektari suurusteks taludeks, mis algselt renditi rahvale välja põlise kasutamise õigusega, hiljem aga muudeti päristaludeks. Kuue aasta pärast oli juba välja jagatud 70 protsenti maast ja loodud 41 000 uut talukohta.
Maareformi tulemusel asendus palgatööjõul põhinev suurmaapidamine väikemaapidamisega, kadusid teravad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud, vähenes maata palgatööliste osakaal rahvastikus ning tekkis ulatuslik väikeomanike kiht. Eestlased oli saanud täielikult oma maa peremeesteks.
Artikli koostamisel on kasutatud rahvusarhiivi ja rahvusraamatukogu materjale.
