Mida on meil pärast kümmet aastat „Idapartnerlust” tähistada? Meil on ette näidata tagasihoidlik, seesmiselt tärganud edu Armeenias; Aserbaidžaan ja Valgevene on endiselt autokraatiad; Gruusia on tegemas vähikäiku; Moldova on endiselt majanduslikult jätkusuutmatu. Arvestades 2009. aastat iseloomustanud kitsikust, läheb Ukrainal hästi, kuid ta on maksnud vere ja kannatuste kujul kohutavat hinda. See aastapäev peaks olema aeg tõsiseks järelemõtlemiseks, mitte enese õnnitlemiseks.
Selle idee – algselt Poola-Rootsi-Tšehhi algatus – oli hea. Euroopa Liit hakkaks toetama reformi ja heaolu vooruslikku ringi oma endistest Nõukogude liiduvabariikidest naaberriikides. Otsused lõppeesmärgi, EL-i liikmesuse kohta, lükati edasi. Aga kõik võisid kokku leppida selles, et EL-i standarditele lähenemine on hea ja see omakorda pehmendab liikmesuse rasket küsimust.
Üks probleem seisnes selles, et sama poliitika pidi eeldatavasti sobima kuuele peadpööritavalt erineva suuruse, tausta ja geopoliitilise orientatsiooniga riigile. Teine oli, et kohalikel eliitidel oli vähe isu reformide järele, mis oleksid head avalike huvide, aga halvad nende erahuvide jaoks. EL alahindas seda.
Mis veel halvem, ta sai valesti aru ka Kremlist. Heade kavatsustega naiivsed eurokraadid nägid idapartnerluses võit-võit algatust. Kahtlemata oleks Venemaa rahul, kui tema naabrid oleksid hästi valitsetud ja jõukad?
Tegelikult eelistavad Vladimir Putin ja tema jõuk Kremli endisi kolooniaid nõrgana hoida. Halvasti valitsetud riikide kõrval paistab Venemaa hea välja. Samuti on neile lihtsam pähe istuda. EL-i suurenev mõju oli Kremli silmis suur strateegiline oht ja Venemaa oli valmis sellele vastu astumiseks palju ette võtma.
Need vastuväited ei olnud ületamatud. EL oleks suutnud ja oleks pidanud ütlema Venemaale: „Me ei ootagi, et see teile meeldib. Me teeme, mis on meie võimuses, et teha see teile vastuvõetavaks, kuid ärge kahelge selles, et me seda teeme. Pidage meeles: me oleme teist rahvaarvult kolm korda ja SKP poolest kümme korda suuremad. Seega ärge jääge meie teele ette.”
See oli NATO laienemise keelekasutus ja see toimis. Venemaa austab ja aktsepteerib jõudu. Idapartnerluses haistis ta õigusega nõrkust ja korratust.
EL-il puudusid ambitsioonikaks idapoliitikaks vajalikud võime ja tahtejõud. Kremlil olid olemas mõlemad. Ta tegi tõhusaid vastupakkumisi ja kasutas kohalikke vahemehi kõigi Lääne suunas astutud sammude viivitamiseks ja pärssimiseks. USA mõjuvõim võinuks olla sellele vastukaal, kuid EL-i ja USA koostöö idapartnerluse küsimustes jäi hilinenuks ja hootiseks.
Ukrainas tõi Janukovõtši reetlik valmisolek reeta riigi huvid kaasa Maidani (hea), millele järgnesid Krimmi okupeerimine ja sõda idas (halb). Ukrainlased surid Kiievi tänavatel, nende kantud EL-i lipud verest läbi ligunemas. Nende kangelaslikkus ja kirg ei avaldanud Brüsseli paberimäärijatele muljet.
Idapartnerlus ei ole täielik läbikukkumine. See on toonud kaasa viisavaba reisimise ja vabakaubanduslepingud Gruusia, Moldova ja Ukrainaga. See pakub raamistikku edasistele reformidele ja tihedamale assotsieerumisele. Julgem ja selgepilgulisem lähenemine oleks samas saavutanud nende nüüdseks möödunud kümne hinnalise aasta jooksul palju rohkem.
Hea uudis on see, et Venemaa on luhanud võimaluse, mille tekitas läbikukkumine Brüsselis. Putini režiim valitseb avaliku hirmu ja erasoosingu toel, mitte atraktiivset eeskuju näidates. Kõigi oma puuduste juures ei ole Euroopal kultuurilise, majandusliku, õigusliku, poliitilise ja sotsiaalse suunatähena endiselt võistlejat. Hiina on konkurent, kuid jääb endiselt kaugele maha.
Halb uudis on see, et idapartnerluse puuduste hinda ei maksnud selle eest vastutust kandvad eurokraadid, vaid asjassepuutuvate riikide inimesed. Brüssel võlgneb idanaabritele vabanduse. Ma kahtlen, kas nad selle saavad.
