Pokude töine aastaring Haapsalu kuurordis

Külli Leppik, Edgar Valter
Aastatsõõr pokudõga. Aastaring pokudega
Kujundanud Erki Rammo
Võro Instituut, 2019

Haapsalu elanik Erki Rammo on kohalikele tuttav kui idülliliste Haapsalu-teemaliste postkaartide ja märkmiku autor. Äsja ilmus tema kujundatud mahukas (244 lk) album, mis nõudis üle aasta tööd ja vaeva. Fotode autor, kunstnik Edgar Valteri kasutütar ja pärandihoidja Külli Leppik leidis oma idee teostaja Eesti teisest servast ja on tema tööga väga rahul. Raamatu ilmumisega alustatakse Edgar Valteri tänavu septembris saabuva 90. sünniaastapäeva tähistamist.

Raamat kajastab Valteri ja Leppiku kodutalu Pöörismäe ja selle ümbruse loodust läbi nelja aastaaja. Koos on nad lugematu arv kordi neid paiku avastanud ja taasavastanud, sageli ka fotoaparaadiga käes, millest annab tunnistust tuhatkond loodusvaadetega ülesvõtet, millest trükisesse jõudis vaid väike osa. Autor soovis raamatuga kajastada Pöörismäe õitseaega, aega enne torme ja haigusi. Ta kirjutas fotode juurde hulga filosoofilise koega miniatuure. Siis oli vaja kujundajat, kes materjali hulgast terviku kokku paneks.

Esialgu leppisid Leppik ja Meister kokku, et tuleb traditsiooniline album – lehekülg ja foto, tekst eesti ja võro keeles saateks juures ja, heakene küll, poku seal kusagil servas, vinjetiks või nii. Aga pokudega on ennegi juhtunud, et tulevad hakatuseks ükshaaval, arglikult ja uudishimulikult, siis on ühtäkki õuepealne neid täis. Nii leidis kujundaja end ülesande ees mahutada leheküljele kahes keeles teksti juurde kaks kuni neli fotot ja Valteri autoriraamatute lehekülgedelt ning pühadekaartidelt „välja lõigatud” pokurahvast. Kõike seda tervikuks sulatada, nii et traagelniidid välja ei paista, on vägitükk, mis mõnel leheküljel õnnestus täiuslikult, mõnel vähem.

Külli Leppiku loodusfotod on meeleolukad. Tal on kunstnikusilma hetke tabamiseks ja selle kaadrisse püüdmiseks-paigutamiseks. (Muuseas, pildid olid kõik paberkandjal!) Sestap tahaks puhuti mõnel leheküljel asjatavatele pokudele öelda, et võtke vähe koomale ja laske mul pilti vaadata! Leppiku miniatuure lugedes avastad ühtäkki, et loed hoopis võrokeelset tekstilõiku ja see ei tekitagi arusaamatust või võõristust. Aga raamatus on jäme ots vaieldamatult piltide käes, teksti olemasolu võib koguni märkamata jääda, ehkki, nagu öeldud, on need ka iseseisvalt kandvad.

Näib, nagu poleks Leppikul veel täit eneseusaldust, et kaanele ainult oma nimi kirjutada ja oma loominguga ette astuda. Selles raamatus kõnnib ta, nagu kunagi, koos Edgar Valteriga mööda looduse radu ja jagab lahkelt seal nähtut ja kogetut, pokud sabas tippamas.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments