Tänavu 1. jaanuarist jõustus katastriseaduse muudatus, mille järgi lisatakse katastri kaartide hulka kõlvikukaart, kuhu kantakse haritava maa, loodusliku rohumaa, metsamaa, õuemaa ja muu maa kõlvikud. See peaks tagama, et andmed, ka maa maksustamise andmed, on täpsed.
Et osa andmeid olid tõesti 20 aasta tagused, siis pole midagi imestada, et rohumaast on mõnel pool saanud mets. Maa-ameti andmeil on Eestis metsa tükk maad rohkem, kui seni teada oli – Läänemaal ligi 8000 hektari, kogu Eestis 62 000 hektari jagu rohkem. Iseenesest hea uudis, aga kas see ikka on nii?
Lääne Elu kirjutab täna sellest, et metsamaaks on arvatud ka näiteks vanad mõisapargid, ja mõisaomanikud on üle öö ja ise sellest midagi teadmata saanud ka metsaomanikeks. Muidugi – parki võib ju ka metsaks nimetada, mis vahet seal on. Paraku tähendab katastris metsaks nimetamine suuremat maamaksu, mis on ebaõiglane. Kui metsamaa on õigustatult kallim kui muu maa, sest metsast saab ka suuremat tulu kui näiteks õuemaast, siis mõisapargist metsaga võrreldavat tulu teenida ei ole paraku võimalik.
Veel hoopis iseasi on see, et e-riigina tuntud Eestis ei tea üks käsi, mis teine teeb. Maa-amet ei osanud eile Lääne Elule selgitada, kuidas ei olnud katastris varem 15 hektarit metsa, mis nüüd andmete uuendamise käigus justkui avastati. Muidugi, eksitusi võib juhtuda. Aga too mets on seal kasvanud 70 aastat, seda on majandatud ja metsaregistris on see olemas. On kurjast, et registrid ja ametkonnad, mis peaksid olema väljas ühe asja eest, ei suuda koostööd teha.
Samamoodi kurjast on tõik, et maaomanikud peavad noppima infot ainult ajakirjandusest. Aga kui just sel päeval jäävad uudised kuulamata? Kui maa-amet on võtnud ette nii suure andmete uuendamise, mis tähendab maaomanike jaoks ka maksutõusu, kas siis tõesti ei ole võimalik inimesi sellest teavitada? Maamaksuteated ju ometi saadetakse tõrgeteta laiali.