Loomaarst Ann Mari Anupõld: mõnd tava võiks ära muuta

Sakslastel on jõuluaja jaoks ütlemine „alle Jahre wieder” ehk „iga aasta jälle”. Tegemist on ühe väga tuntud jõululaulu esimese lausega ning seda kasutatakse nii traditsioonide kiitmiseks kui ka laitmiseks olenevalt sellest, millises jõulueelses peomeeleolus või depressioonis ütleja parasjagu on. Tegelikult on ju tore, et korra aastas selline kohustuslik aja maha võtmine ja sõprade ning pere seltskonna nautimine toimub. Kahju ainult, kui kogu selles pühalik-pidulikust mõnuüritusest on saanud üks liigtarbimise ja stressi keeristorm. Hea uudis on aga see, et oma käitumist muutma ja vastuvoolu ujuma hakata pole kunagi liiga hilja.

Ka loomaarsti töös algab igal aastal enne jõule jälle tihedam sagimine. Kui november kipub olema kahtlaselt rahulik aeg (vaikus enne tormi!), siis hiljemalt detsembri teisest nädalast läheb töötempo märgatavalt kiiremaks. Selgub, et pea iga puu ja põõsa taga on peidus mõni unarusse jäänud koduloom, keda on vaja veel enne aasta lõppu poputada, korrastada, opereerida või hoopis viimsele teekonnale saata. Veider küll, aga tõsi on see, et ühelgi teisel aastaajal ei ole näha sellist märgatavat soovi oma vanu sõpru edasistest kannatustest säästa, kui vahetult enne jõule. Mitte et need oleksid inimeste poolt valed või ülekohtused otsused. Enamjaolt on tegemist tõepoolest väga vanade ja haigete loomadega. Eks sellele inimpsühholoogilisele fenomenile ole ilmselt mitmesuguseid selgitusi ja igaüks teab ise kõige paremini, miks ta üht- või teistviisi otsustas. Minul jääb vaid murelikul pilgul ravimikapi kahanevaid varusid loendada ja mõelda, kas peaksin veel enne pühi suurema tellimuse teele panema või mitte.

Piisav kogus seedepastasid, klistiirikotte ja iiveldusvastaseid rohtusid peab igal juhul tagavaraks olema. Pole kahtlustki, et igal aastal tuleb vähemalt paaril koeral aidata üle saada suurematest seedeprobleemidest. Mõni on suutnud oma 10kilosele taksile sisse sööta kogu jõuluprae kondijäägid, nii et taks on otsast lõpuni kondipuru täis ega suuda enam kõõksudagi, kakamisest rääkimata. Või siis lugu kuldse retriivereriga, kes võttis lastelt tänulikult vastu kõik šokolaadiglasuuriga piparkoogid ja sai sellest oma elu suurima mürgituse. (Tume šokolaad on ja jääb koertele väga mürgiseks, isegi kui te seda veel kunagi täheldanud pole. Aga kui te piisavalt kaua katsetate, siis küll teie koer saab ühel päeval kätte ka piisava doosi, et taaruma hakata.) Mõnikord oleks igatahes hea mõte koerad pidustustest eemal hoida, sest nende tervis tänab teid selle eest. Ja loomaarst ka! Selles suhtes on kassid küll toredad loomad, et nende seedesüsteemi ei ole ma pärast jõule veel kunagi pidanud uuesti käivitama. Kassid kipuvad pigem olema pirtsakad ja valivad sööjad ning lõppematuid koguseid endale naljalt sisse ei aja. Koeral on oma „vaenlaselt” nii mõndagi õppida! Kassiomanikud võivad aga pajatada igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid on küünlaid, kuuski ja üle terve maja ulatavaid valguskette ümber ja maha ajanud. Või siis teinud enne külaliste saabumist peolaual mõne kiirema tuuri, läbides esmalt kapsakausi, haarates möödaminnes hambusse paar lõheviilu ja lõpetades tordi sees kargamisega. Ise nad sealjuures üldjuhul viga ei saa, ainult omanike loomasõbralik meel võibolla sellest mõneks ajaks häiritud.

Aastavahetuse lähenedes suureneb taas loomaomanike hirm südaöise paugutamise pärast. Õnnelikud on need, kes peavad muretsema vaid ühekordse paugutamise pärast. Minu Tallinna tuttavate koer, kes satub ilutulestikust kergesti stressi, keeldub õue minemast juba enam-vähem novembri alguses, sest väiksed poisid hakkavad ennast kortermajade vahel paugutamisega lõbustama juba varakult. Nende jaoks on see vahva, aga teiste jaoks ületamatu piin. Seep see meie suure kirju maailma peamine probleem vist ongi. Luua sellist olukorda, kus kõigil on ühtemoodi hea ja tore olla, on pea võimatu. Murelikele koeraomanikele kehtivad endiselt samad reeglid. Mõistlik on juba mõni tund enne keskööd panna koer sellisesse ruumi, kus ta ennast paanikas vigastada ei saa. Sinna juurde sobib muusika, mis aitaks natuke pauke summutada. Väga tundlikele loomadele võib manustada ka erinevaid looduslikke või ka kangemaid rahusteid. Selle üle, mis oleks teie lemmikule kõige parem valik, pidage nõu oma loomaarstiga.

Selles võtmes soovin teile kõigile rahuliku jõuluaega! Ärge oma lemmikutele terve peolaua jagu seedimatut kraami sisse söötke ning kui see peaks siiski juhtuma, siis ärge oodake, kuni ta täitsa lapiti maas on, enne kui loomaarsti poole pöördute. Mõningaid traditsioone võiks murdma hakata. Häid pühi!