Matsalu loodusfilmifestivali lõpetamisel pühapäeval tõdesid korraldajad, et 16 aasta jooksul ei ole festival suurt muutunud. Õigemini – ei ole üldse muutunud. See võib tähendada kaht – kas on tegemist paigalseisuga või on filmipidu algusest peale olnud nii hästi läbi mõeldud, et seda polegi vaja muuta.
Sadade filmide hulgast valitakse igal aastal välja võistlusprogramm – mitte väga mahukas. Igale tõsisele loodusfilmisõbrale on jõukohane see igal aastal ära vaadata. Muidugi, festivalil linastub mittevõistlevaidki filme, aga ka neid on mõõdukas hulk. Ei festivali pikkus ega maht pole 16 aasta jooksul eriti kasvanud, kuigi oleks võinud – festivalile konkureerivate filmide hulk lubaks seda teha küll. Õieti on MAFF muutunud vaid ühes – kasvanud on vaatajate hulk. Läinud reedel Lihula kutuurimaja ette kogunenud inimhulk oli muljetavaldav – tõenäoliselt pole ükski ettevõtmine Lihulasse korraga nii palju rahvast toonud. Lihula kultuurimaja suur saal oli pungil rahvast täis, sh rõdu. Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa” püstitas MAFFi 16 aasta rekordi – saalis oli ligi 600 inimest. Ka peaauhinna võitnud Jan Hafti „Norra nõiduslikud fjordid” läks täissaalile.
Festivali headust näitab ka see, et Euroopast jm saabub igal aastal Lihulasse loodusfilmi tipprežissööre ja -operaatoreid, kes ei pea paljuks seda teekonda ette võtta – MAFFi teatakse ja tuntakse. Seda kõike arvestades tuleb õnne tänada, et filmipidu omal ajal just Matsalu loodusfilmifestivaliks nimetati, sest mine tea, mis oleks muidu saanud. Kui Lihula vallast sai Lääneranna vald, võinuks ju Lihula loodusfilmide festivalist vabalt saada Lääneranna loodusfilmifestival. Matsalu aga on endiselt Matsalu ja MAFF on endiselt vana hea MAFF, mille peale võib alati kindel olla. Mõnikord on väga hea, kui asjad ei muutu.
