Aimar Ventsel
etnoloog
Kui ma olin natukene üle kahekümne, siis sattusin Saksamaale elama. Kusjuures mitte ainult elama, vaid sukeldusin üle pea Saksamaa 90ndate aastate underground-maailma, eriti punkseltskonda.
Tolleaegne saksa punk oli mingitpidi väga radikaalne. Naiivse anarhistliku õhinaga vastandas punk ennast riigile ja süsteemile üldse. See kajastus nii punkarite tegudes kui ka sõnades. Näiteks üks pehmemaid väljendeid, mida kasutati riigist kõneldes, oli Nazistaat – natsiriik. Selle mõte oli, et riik on autoritaarne organisatsioon, kus lihtliikmetest ei hoolita ja nendega ainult manipuleeritakse. Et sellise süsteemiga mitte tegemist teha, proovisid mitmed punkarid riigist välja astuda.
Tol ajal oli Saksamaal hästi aktuaalne niinimetatud vallutatud majade liikumine – võeti mingi tühjalt seisev maja, koliti sinna sisse ja elati seal kommuunina. Sellistes majades asusid klubid ja baarid, kus tagasihoidliku piletiraha eest sai nähe maailma punkbändide paremikku. Mõningad selle alternatiivseltskonna liikmeid asutasid kommuune ka maal. Need olid ökokommuunid, kus kasvatati kõik söömiseks vajaminev ise ja aeti marjadest veini juurde. Taoliste kogukondade eesmärk oli toota toit väljaspool kapitalistlikku orjastavat süsteemi, vältides keemiat, mille abil suurkontsernid tarbijate ajusid mürgitavad.
Kogu selles kultuuris oli palju paranoiat, eriti seltskonna seas, kes ise kutsusid ennast autonoomseteks – die Autonomen. Autonoomsed kandsid enamasti musta riietust ja sinna juurde veel kapuutsiga pusasid ning sõjaväejopesid. Kusjuures iga ilmaga, ka suveleitsakus. Üks mu sõber kunagi väitis, et autonoomsed on enesevihkajad, kes karistavad oma keha selle eest, et too neil olemas on. Too seltskond oli väga äärmuslik, hoides süsteemi kiivalt oma vallutatud majadest eemal. Kuna aga see ei olnud alati võimalik, siis tipnesid konfliktid riigiga sageli tänavalahingutega politseiga.
Mul oli õnnetus elada üheksakümnendate teisel poolel Berliinis Friedrichsheini linnaosas just selles kvartalis, kus igal tänaval oli vähemalt üks autonoomne vallutatud maja. See oli vist 1997. aastal, kui lahingud politseiga läksid nii metsikuks, et mu kodurajoonis kehtestati paariks nädalaks eriseisukord. Linnaosa suleti ja sisse-välja sai vaid,näidates dokumenti, mis tõestas, et sa elasid selles kandis. Põhimõtteliselt olid nii autonoomsed kui üldse enamik punkseltskonnast modernse ajajärgu nihilistid, keda alati on olnud. Nad olid n-ö väljaastujad(die Aussteiger), kes kuulutasid eksisteeriva ühiskonna vaenlaseks ja üritasid oma kontakte selle vaenlasega miinimumi viia. Kui keskajal läksid väljaastujad kõrbesse erakuks, siis modernses linnaühiskonnas üritati luua oma sõltumatu tsoon keset linna.
Etnoloogina on mul ühiskondliku nihilismi ja pessimismi suhtes professionaalne huvi ning õnneks pakub elu selleks puhuks rohkesti materjali. Hiljuti näiteks kogunes hulk inimesi, et protesteerida plaanitava kanalaehituse vastu. Ma ei olnud eriti imestunud. Täpselt samamoodi kogusid suure massi vastalisi tselluloositehas ja seni veel mitte rajatud Rail Baltic. Mida suurem projekt, seda enam leiab protestija mõttekaaslasi. Ma teinekord loen suure huviga nende „vastaliste” kommentaare sotsiaalmeediast. Sarnaselt musta riietatud autonoomsetega on neil inimestel alati viimase instantsina kõiges süüdi riik. „Eesti Vabariik on plagiaat!” on üks mu lemmikkommentaare sellest rubriigist, ent neid Eesti vabariiki eesti keeles sõimavaid ja ilkuvaid väljendeid võiks kokku koguda parajalt paksu raamatu jagu.
Huvitav on see, et on olemas grupp, keda võib nimetada kõigevastalisteks – nad on pealtnäha plaanitult kõige vastu, olgu selleks siis kesklinnas toimuv spordivõistlus, metsalangetamine, raudtee või vabriku ehitus. Sellel seltskonnal paistab olevat ka oma kättemaksustrateegia – selleks on näiteks Lätist alkoholi, toiduainete või ehitusmaterjali ostmine. Siin aga lõppeb modernne nihilism ja muutub postmodernseks. Sest kõigevastalised ei ole väljaastujad. Neil on tegelikult kohutavad suured nõudmised riigile, keda süüdistatakse mittemidagitegemises. See on paradoksaalne, teatud mõttes suisa skisofreeniline. Kohati mulle tundub, et need inimesed igatsevad totaalset riiki, seda, mida inglise keeles nimetatakse nanny state. Riik, mis hoiab kõik hinnad madalad, kus suur osa elust oleks tasuta ja mis sarnaneks Huxley utoopiale. Kõigevastalisusel puudub aga ideestik, mida ja kuidas muuta. Esitasin just selle kohta küsimuse ühele neist ja vastuseks oli: „Riik peaks tegema…”
Nendele kõigevastalistele on vaja – üks riik,üks juht ! Minu nooruses tuli õppida,tööd teha ja kui aega oli ka pidutseda,ei tulnud pähegi aega raisata mingi seaniitmise peale ! Siis ei kaitstud lapsi,naisi jne. vägivalla eest kuna kodust vägivalda oli suht vähe,koolis poisid ikka kaklesid aga oli ka mingi aukoodeks st. maaslamajat ei löödud ! Nüüd on kõigil ainult õigused sünnist alates kuid puudub elementaarne vastutus,au ja häbi tunne alates Toompeast kuni pomsini välja ! Hea küsimus on mida riik peaks tegema?Riik peaks rohkem usaldama oma elanikke st.tegema ulatuslikke rahvaküsitlusi ja suurte projekti puhul referendumeid,valimissüsteemi tuleks kiiresti muuta,et parlamendis ei parasiteeriks… Loe rohkem »
Kui üldse elu jooksul, siis inimene vahest nooruses just komistab ja kukub tõe otsa, aga pole ullu, tõuseb jälle üles ja läheb edasi. Eilses “Suud puhtaks” prügi teemalises saates ei pakutud välja mingisugust lahendust – plastifitseeruva, kliimamuutustesse paiskuva, järjest ebavõrdsema ja paranolisema maailma ravimiseks. Kõik “rohud” mida pakuti olid vaid kosmeetilised, liiga hilja ja liiga vähe stiilis. Tööstuslik pimedalt kasumile orienteeritud ühiskonnamudel ongi ummikus. Rahulolematus ja kõige vastu olemine on selle tõdemuse üks väljendusvorme. Ehk oleks punkarite ökokommuunid alternatiiviks? Kui noorusägedus pisut lahtunud oleks ja küpsema meelelaadiga asendunud oleks vastandumiselt tõepoolest väärika eluviisi arendamisele keskendutud. Või olemegi juba lootusetud, liiga… Loe rohkem »