Silvia Urgas: madal vesi ja õõnespuidust pead

Üsna raske on kaasa mõelda Eesti ja maailma tuleviku osas, kui merevesi oli soe juba enne mai keskpaika.

See ei tähenda, et suvel poliitikat ei tehtaks. IRL-ist sai Isamaa, Marina Kaljurand astus sotsiaaldemokraatide liikmeks, Keskerakond võttis vastu eetikakoodeksi, EKRE nõuab justiitsreformi, USA president Donald Trump alustas tollitariifide tõstmisega kaubandussõda kogu muu maailmaga, Itaalia ja Hispaania said uued peaministrid…

Aga näiteks mind huvitab vähemalt selliste ilmadega maailmas toimuvast märksa rohkem see, kas ma saan töölt varem ära tulla ja jalgrattaga päikese kätte sõitma minna. Lahkhelisid tekitavaid otsuseid on suvel kergem vastu võtta kui külmal aastaajal, mil teistel on rohkem isu neid kahtluse alla seada.

Sundimatu tunne – teha võib mida iganes, nagunii keegi ei märka – tuleb poliitikuile peale ka Lääne-Eestit külastades. Vaevu on möödas aasta sellest, mil Haapsalus väikesearvulise veteranidest publiku ees pillatud märkus NATO kohta viis Mihhail Korbi ministriametist kukutamiseni. Pole raske arvata, et ilmselt tundis Korb end Haapsalus vabamalt kui ta oleks seda Tallinnas pressikonverentsil teinud ning valis vähem oma sõnu. Aasta aega hiljem jõudis Lihulas EKRE Lääneranna osakonna asutamiskoosolekul Mart Helme poolt öeldu samuti üleriigilisse meediasse. Helmet küll eriti ilmselt ei morjenda, et tema sõnad jõudsid mõnekümne läänerandlase asemel kümnete tuhandete lehelugejate ja televaatajateni. Lääne-Eesti kui omamoodi igavene suvi, kus võib kõike teha ja öelda.

Ma olen vältinud EKRE kohta sõnavõtmist, sest see on lootusetu võitlus. Mina ja mu eluvalikud ei ole ilmselgelt meeltmööda tõsistele ekrelastele ja nende vaated on omakorda mulle äärmiselt võõrad. Seepärast loodan, et seda võitlust peavad minu eest teised. Et kui ühe riigikogu erakonna esimees ütleb, et teise nahavärviga inimeste pead on õõnespuidust, erinevalt glamuurse Särtsu kõrtsu täispuidust laudadest, siis järgneks ulatuslik hukkamõist või vähemalt hunnik meeme, sest öeldu on lihtsalt nii jabur, nii väljavabandamatult rassistlik. Aga tegelikult ei juhtunud suurt midagi. Need, kellele EKRE vaated ei istu, jagasid uudise linki mõnele sõbrale, need kellele istuvad, tegid ilmselt sama, aga panid kaasa teistsuguse tekstiga sõnumi. Ajalehtedele läkitati paar arvamuslugu, sealhulgas leiti, et öeldu oli ehk pisut naljakaski. Elu läks edasi, mida elu muidugi ka kõige raputavamate uudiste järel paratamatult teeb.

Dramaturg Eero Epner kirjutas mullu sügisel Postimehes kurjuse normaliseerumisest ja leidis, et praeguse kurjuse juures on kõige hirmutavam, et seda ei nähta enam kurjusena. Teise inimese mõnitamine, tema kas või Särtsu baari lauast allapoole seadmine ületab vaevu uudiskünnist. Ei tundu, et selline väljaütlemine võiks kuidagi mõjutada Reformierakonna või mõne muu partei soovi võimaluse tekkimise korral EKREga koostööd teha ja võimule pääseda. Ei tundu, et selline väljaütlemine võiks mõjutada mõne mittetulihingelise poliitikahuvilise, kuid viimastel kordadel EKRE-t valinud inimese soovi järgmiselgi korral mõne ekrelase poolt hääletada. Kurjuse normaliseerumine on peaaegu lõpule jõudnud, me oleme harjunud olukorraga, kus niinimetatud vaba maailma juht säutsub Twitteris vihaselt igaühe peale, kes vähegi tema kohta midagi ütleb, suur asi siis Eesti poliitikutelgi rassistlikke hüperboole pilduda.

Kõige selle taustal on hea meel, et on suve ja väikeseid uudiseid. Et mõõdetakse ujumisvee temperatuuri ja kirjutatakse artikleid sellest, miks on Haapsalu Tagalahel nõnda palju luiki. Viimane oli terve nädalavahetuse ka minu peamiseks küsimuseks, nimelt tundus, et sajad luiged vallutavad varsti maismaa ja võtavad üle terve linna, kes teab, ehk laienevad üle kogu Lääne-Eesti ja asutavad ka oma partei Lääneranna osakonna. Ornitoloog Tarvo Valker kinnitas küll Lääne Elule, et muretsemiseks pole põhjust ja uhketele lindudele lihtsalt meeldib madal vesi. Ideaalses maailmas kirjutataks ainult selliseid uudiseid ning ajalehe lugemine oleks omamoodi rahustav ajaviide, mis võimaldaks maailmast rohkem teada saada. Selles maailmas, kus praegu viibime, tuleb aga loota, et olulised muutused leitsakus märkamata ei jääks.