Plii, vana nimega seatina, on väga mürgine. Piisab paarist organismi sattunud pliihaavlist, et nii suur lind nagu luik sureks mürgistusse. Plii mõjutab luige kesknärvisüsteemi, lind muutub loiuks ja ei suuda enam toitu seedida. Tavaliselt sureb pliimürgistusega luik nälga.
Pliihaavlid ei satu linnu organismi kaugeltki ainult püssist. Populaarsetes linnujahi kohtades võib pliihaavleid olla veekogu põhjas väga palju. Neid neelavad tahtmatult pardid, haned ja luiged ning omakorda veelindudest toituvad loomad. Plii on mürgine ka inimesele.
Seepärast pole ime, et ligi viis aastat tagasi keelati Eestis pliihaavlite kasutamine veelindude jahil. Meil on ju ka pliivaba bensiin ja pliivabad värvid.
Kuid nagu tõestab nädalavahetusel Haapsalu promenaadilt leitud poolsurnud luik, sattub endiselt pliid loodusse õngeraskustena. Tõenäoliselt kahjustas Haapsalust Tartusse lahkamisele viidud luike madalast Tagalahest sisse söödud plii. Tagalahel ei käi äge linnujaht, küll aga võimutsevad promenaadil iga kevad õngemehed.
Nüüd võib küsida, kas tegemist pole pseudoprobleemiga? Kalu õngitseda ja surmata on nende püügivahenditega lubatud, aga kogemata veelinnu elu ohtu seada ei tohi!?
2009 näitas üle-euroopaline uuring, et aastas hukkus plii tõttu umbes miljon veelindu. See oli küll enne pliihaavlite keelamist. Pliimürgistusse surnud linde süües levib see aga edasi ja näiteks mõni haruldane kotkaliik on seetõttu olnud väljasuremisohus.
Seatinast õngeraskused on täiesti keelatud Taanis ja osaliselt Suurbritannias. Uuringud näitasid, et pärast piiramist vähenes pliimürgistusse surnud luikede hulk Inglismaal märgatavalt. On ka välja rehkendatud, et pliist loobumine ei tooks kalameestele kaasa erilist kulude kasvu. Raske on leida põhjust, miks Eesti ei peaks sama teed minema.