Raplamaa ajaleht andis ülevaate sellest, kuidas läinud aasta viimasel päeval tähistati 70 aasta möödumist Põrgupõhja lahingust.
Vigala kandis Tiduvere küla lähistel oli omal ajal raskesti avastatav punker, kus paiknes Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) staap. RVL loodi 1946. aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis Nõukogude võimu vastu välja astuma ja Eesti vabariiki taastama.
Punker hävines 31. detsembril 1947 toimunud lahingus. Siiski õnnestus enamikul Põrgupõhjal redutanud metsavendadest piiramisrõngast välja murda. Tulevahetuses hävituspataljoniga hukkusid Jaan Roosi ja Asta Jõesalu.
Põrgupõhja Risti selts ehitas Vigala vallas Tiduvere küla lähistel metsas üles Eesti metsavendluse ajaloos ilmselt ühe tuntuma metsavendade kogunemiskoha, Põrgupõhja punkri. See avati 2015. aasta kevadel.
Vt ka: „Ajaloolane taastas metsavendade punkri“
Noore neiu elu pöördus uude suunda
Metsavendade abistamise eest ei saanud Põrgupõhja punkri lähedal elanud Ilme Kurigist (sünd Valdek) õpetajat.
„Siin [Põrgupõhjal] varjasid end minu tädimees ja tädipoeg, samuti onupoeg,” ütles Ilme Kurig punkri maketi avamispäeval Lääne Elule.
„Kui 1947. aasta viimasel päeval see punker avastati, siis toimus ka minu kodus – siit otse vast kolme-nelja kilomeetri kaugusel Anni talus Konuvere külas – haarang,” ütles Kurig. „Seal lasti üks mees maha, Oskar. Mind arreteeriti, viidi Pagarisse [vanglasse Tallinnas] koos onutütre, Helmuti õega. Tema teekond läks edasi Siberisse, aga mina sain kahe nädala pärast välja. Olin siis 15aastane.”
Hiljem kutsuti ta veel mitmel korral ülekuulamiseele, „Olin nagu söödaks,” rääkis Kurig. „Kohtusin hiljem paari paari mehega, kes siit pääsesid, aga mingit [julgeoleku] saba ma endal järgi ei märganud.”
Põrgupõhja piiramisest välja murdnud mehed said paari aasta pärast Erstmal surma. „Nende hulgas oli viis meest, kes olid end siin varjanud ning keda mina tundsin,” lausus Kurig. „Viin sinna igal aastal viis nimelist küünalt.”
Hiljem asus ta õppima Haapsalu õpetajate seminari. „Kuid sealt visati mind 1948. aastal välja. Ja minu kodu võeti ära, tunnistati bandiitlikuks majapidamiseks. Ema, õde ja vend küüditati Siberisse. Teine vend ja mina jäime maha, sest olime sel ajal Haapsalus ja sealt mind võtma ei tuldud,” meenutas Kurig.
Õpetajate seminarist visati Ilme Kurig 1948. aasta sügisel välja, kuid aasta hiljem õnnestus tal Haapsalus keskkool siiski lõpetada. „Sellega minu haridustee lõppes. Õpetajat, kelleks ma nii väga saada tahtsin, minust ei saanud,” nentis Kurig.
Hilisem elu on Ilme Kurigil möödunud Tallinnas. „Meie majapidamine siin võeti ju ära,” nentis ta. Iga aasta viimasel päeval käib ta Põrgupõhjal.
