2

Ajaloolane taastas metsavendade punkri

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Põrgupõhja Risti selts ehitas Vigala vallas Tiduvere küla lähistel metsas üles Eesti metsavendluse ajaloos ilmselt ühe tuntuma metsavendade kogunemiskoha, Põrgupõhja punkri.

Vastupanuks Nõukogude okupatsioonile loodi 1946. aasta suvel toonasel Läänemaal Vigala vallas Relvastatud Võitluse Liit, mis kujunes kõige tõsisemaks metsavendade organisatsiooniks. Metsavendade staabipunker oli seesama Põrgupõhja, mille varemetel huvilised laupäeval, 28. veebruaril kogunesid.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 021„Põrgupõhja oli selleks tuiksooneks, kus üritati ärgitada metsavendi ja eesti rahvast üle kogu maa osutama vastupanu võõrvõimule,” ütles ajaloolane ning punkri rekonstrueerimise eestvedaja Martin Andreller. Toona oli metsavendadel lootus, et võõrvõim saab liitlaste abil kukutatud. „Kuigi neid sõpru meile tegelikult kunagi appi ei tulnud,” nentis Andreller.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 181„Nende eesmärk oli kaitsta meie inimesi, kuid kahjuks 1947. aasta 31. detsembril staabipunker hävitati,” selgitas Põrgupõhja seltsi juhatuse liige Toomas Tõnisson (pildil). Siiski õnnestus enamikul Põrgupõhjal redutanud metsavendadest piiramisrõngast välja murda. Tulevahetuses hävituspataljoniga hukkusid Jaan Roosi ja Asta Jõesalu.

Selle mälestuseks panidki vabatahtlikud üles staabipunkri maketi. „Siin võivad kõik inimesed käia mõtisklemas,” lisas Tõnisson.

Indiaanimängude asemel metsavennamängud

Esimest korda seati Põrgupõhja punkri makett üles paar aastat tagasi Tallinnas okupatsioonide muuseumis. Martin Andreller ütles, et tänu suurele huvile sellele väljapaneku vastu saigi ta tõuke punkri rekonstruktsiooni ehitamiseks. „Indiaani- ja pätipüüdmismängude asemel mängitakse nüüd metsavennnamängu,” nentis Andreller.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 207Põrgupõhja Risti seltsi eestvedamisel ja muuseumi toetusel jõudis makett Tiduvere metsa, õige punkrikoha vahetusse lähedusse.

Andreller ütles, et nüüd on kõigil huvilistel võimalus oma silmaga näha, kui karm oli meeste elu metsas ja et mitte kõik metsavendade punkrid ei asunud maa all.

„Kui huviline satub suvisel ringreisil Vigalasse ja tuleb siia punkri juurde, siis ta näeb autentset punkrikohta, kus saab tutvuda ka selle punkri rekonstruktsiooniga ja miks mitte ka siin ööbida, kui ta tahab,” rääkis Andreller.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 191„Me peame mäletama oma lähiajalugu, oma lähiminevikku. Ja kuna metsavendlusest, relvastatud vastupanutegevusest nõukogude perioodil räägiti vastavas võtmes – nagu sobis nõukogude võimule –, siis nüüd on küll viimane aeg ausalt asjadest rääkida,” ütles Andreller.

Needsamad Põrgupõhja mehed hukkusid paar aastat hiljem, 27. veebruaril 1949 Erstma rabas Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal. Sellega lõppes relvastatud võitluse liidu tegevus.

Punkri ehitasid vabatahtlikud

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 200Põrgupõhja punkri rekonstruktsiooni ehitati terve eelmine aasta. Kui töötunnid kokku lugeda, siis kulus neljal-viiel mehel selle rajamiseks paar nädalat. „Eri mälestustes on kirjutatud, et neli-viis meest ehitanud nii suure punkri nelja-viie päevaga üles. Selle julgen küll nüüd ümber lükata,” naeris Andreller.

Punkri ehitamisel on omamoodi side nii ajalooga kui ka tänapäevaga. „Kui ladusime laepalke, tulid ärevad teated sõjast Ukrainas,” lausus Andreller.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 120Ka punkri katuses on talletatud Eesti viimase saja aasta lähiajalugu. „Igal sindlil siin on oma lugu,” selgitas ajaloolane. „Katuses on sindleid, mis on saetud tsaariajal, Pätsu ajal, Stalini ajal ja ka taasiseseisvunud Eestis.”

Kuigi põhiliselt ehitasid punkri üles paar vabatahtlikku, oli abistajaid palju. „See, kuidas inimesed kaasa tulid, oli hämmastav,” lausus Andreller.

Ta kiitis abi eest Kaitseliidu Pärnumaa ja Rapla malevat, punkri ehitamiseks Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 186puidu andnud RMKd, ehitusloa väljastanud Vigala valda, kohaliku omaalgatuse programmi, kust saadi katuse ehitamiseks raha ning osaühingut Halinga ahju eest. „Ja Hans Hatto, kes on välja kaevanud punkri varemed ja tegi uue juurde lõkkeaseme,” loetles Andreller.

Punkreid tuleb lisaks

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 171Andreller ütles, et paari aasta pärast on Põrgupõhjale lisandunud veel vähemalt paar punkrit. „Mõte on tekitada metsavendluse õppe- ja matkarada,” lausus Andreller. „Siit kilomeetri kaugusel on samade meeste eelmine punker, sellest on isegi nurgapost veel püsti. Ja sealt omakorda pooleteise kilomeetri kaugusel on kolmas punktikoht.”

Andreller unistab kümne kilomeetri pikkusest matkarajast – ühe punkri juures oleks stend, millel kirjeldatakse metsavendade eluolu, teisel relvastatud võitluse liidu tegevust ja saatust, kolmanda juures saaks õppida ellujäämisoskusi.

„Seega, kes raja läbi käib, saab täieliku ülevaate metsavendlusest,” ütles Andreller.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 197Tema sõnul on Põrgupõhja punkri languses süüdistatud metsavenda, kes oli mõni aeg varem tabatud. „Jah, see metsavend oli siin kaasas, aga juba enne seda teadis julgeolek [NKVD], kus see punker asub,” ütles Andreller.

Oktoobris 1947 arreteeriti Läänemaal metsavend, kes teadis RVLi staabipunkri asukohta. „Kuigi konspiratsioonireeglite järgi ei oleks ta tohtinud seda teada,” selgitas Andreller. „Aga seda metsavenda ei saa ega tohi hukka mõista selle pärast, et ta selle punkri asukoha välja rääkis. Sest meie ei ole olnud ülekuulamistel, me ei tea neid tingimusi, milles neid inimesi hoiti, kui neid üle kuulati ja me ei ole tunda saanud meetodeid, mida rakendati, et nende vastupanu murda ja nad rääkima panna.”

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 107Andreller ütles, et on lugenud Poola ajaloolaste uuringut Poolas kasutatud ülekuulamismeetoditest. „Võin öelda, et elektripool ja peksmine olid [ülekuulatavate piinamise] ühed leebemad asjad,” selgitas Andreller.

„Neid inimesi, keda murti, ei saa ega tohi hukka mõista,” lausus Andreller.

„On teada juhtumeid, kus metsavend pidas, nagu kokku lepitud, kolm päeva vastu ja alles siis rääkis punkri asukoha välja. Vastavalt kokkuleppele oleks mehed pidanud selle aja jooksul läinud olema, aga keegi ei viitsinud minna,” arutles ta.

Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 098„Oli juhtum, kus tabatud metsavenda talutati mööda metsa kolm korda. Iga kord vedas ta julgeoleku haarangugrupi punkri lähedalt mööda, et valvur ometi näeks,” ütles metsavendlust uurinud Andreller. „Aga mehed magasid, valvet väljas polnudki. Seda meest süüdistati hiljem äraandmises, et tema tõttu mehed hukkisid. Mina ütleks, et tema ei olnud süüdi, sest ta oli oma elu hinnaga üritanud neid päästa.”


Põrgupõhja punkri avamine Vigalas 185Noore neiu elu pöördus uude suunda

Metsavendade abistamise eest ei saanud Põrgupõhja punkri lähedal elanud Ilme Kurigist (sünd Valdek) õpetajat.

„Siin [Põrgupõhjal] varjasid end minu tädimees ja tädipoeg, samuti onupoeg,” ütles Ilme Kurig (pildil).

Onupoeg Helmut Valdma oli üles kasvanud Valdekute juures Anni talus. „Kui ta sündis, siis tema ema suri ja minu isa, ema ja vanaema kasvatasid ta üles,” meenutas ta.

„Kui 1947. aasta viimasel päeval see punker avastati, siis toimus ka minu kodus – siit otse vast kolme-nelja kilomeetri kaugusel Anni talus Konuvere külas – haarang,” ütles Kurig. „Seal lasti üks mees maha, Oskar. Mind arreteeriti, viidi Pagarisse [vanglasse Tallinnas] koos onutütre, Helmuti õega. Tema teekond läks edasi Siberisse, aga mina sain kahe nädala pärast välja. Olin siis 15aastane.”

Hiljem kutsuti ta veel mitmel korral ülekuulamiseele, „Olin nagu söödaks,” rääkis Kurig. „Kohtusin hiljem paari paari mehega, kes siit pääsesid, aga mingit [julgeoleku] saba ma endal järgi ei märganud.”

Põrgupõhja piiramisest välja murdnud mehed said paari aasta pärast Erstmal surma. „Nende hulgas oli viis meest, kes olid end siin varjanud ning keda mina tundsin,” lausus Kurig. „Viin sinna igal aastal viis nimelist küünalt.”

Hiljem asus ta õppima Haapsalu õpetajate seminari. „Kuid sealt visati mind 1948. aastal välja. Ja minu kodu võeti ära, tunnistati bandiitlikuks majapidamiseks. Ema, õde ja vend küüditati Siberisse. Teine vend ja mina jäime maha, sest olime sel ajal Haapsalus ja sealt mind võtma ei tuldud,” meenutas Kurig.

Õpetajate seminarist visati Kurig välja õnnetu juhuse tõttu. „Seminari direktor oli minu olukorrast teadlik, tema ajal poleks seda juhtunud,” ütles Ilme Kurig.

Kuid siis direktor vahetus ning uus koolijuht teatas, et tulevased õpetajad peavad olema komnoored. „Mõtlesin, et ega see tükki küljest võta, tahan õpetajaks saada,” lausus Kurig. „Tegin avalduse, sain nädala komnoor ka olla.”

Siis aga kirjutati Märjamaa rajooni lehes, et kommunistlikku noorsooühingusse astunud Ilme Valdek tahab saada tõeliseks nõukogude õpetajaks. „Märjamaa täitevkomitee esimeheks oli tollal Marta Väli, tema märkas kirjutatut ning tuli otsekohe Haapsallu direktori juurde. Ja siis hakkas [komsomolist] väljaviskamise protseduur, esiteks koolis, siis vallavalitsuses ja ka Tallinnas. Ja koolist tuli ka lahkuda.”

Õpetajate seminarist visati Ilme Kurig 1948. aasta sügisel välja, kuid aasta hiljem õnnestus tal Haapsalus keskkool siiski lõpetada. „Sellega minu haridustee lõppes. Õpetajat, kelleks ma nii väga saada tahtsin, minust ei saanud,” nentis Kurig.

Hilisem elu on Ilme Kurigil möödunud Tallinnas. „Meie majapidamine siin võeti ju ära,” nentis ta. Iga aasta viimasel päeval käib ta Põrgupõhjal.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Margus Kangur
Margus Kangur

Elame vabas Eestis. Miks peaks jõu ja relvaga ning mitteametlikult avalikke hooneid püstitama?

Hendrik
Hendrik

Miks pidi vallast ehitusluba taotlema?Ega tol ajal käidud rajooni komiteest luba küsima.Mindi püssiga ja võeti ehitusmaterjal kaasa.

wpDiscuz