0

Ann Mari Anupõld: Vaktsineerimine ja terve mõistus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017Ellu võib suhtuda mitmeti ja elu hoida samuti mitut moodi. On inimesi, kes elavad alati riski piiril. On ka teisi, kes on ennast nagu vati sisse pakkinud. Mõned inimesed usuvad, et kõik, mis juhtub, on ette määratud, aga paljudele on elu ka kui valge leht ja on igaühe enda teha, mis selle lehe peale ilmub. Ma arvan, et tõde on kuskil kahe äärmuse vahel. Loomaarstina tean, et kõik asjad, mis meditsiinis juhtuvad, ei ole alati loogiliselt seletatavad. Mõni loom tuleb täiesti arusaamatul kombel surma lävelt tagasi, aga teine libiseb vastu igasugust loogikat kuristikku. Meditsiinis on paratamatu, et mingil hetkel hakkad uskuma, nagu oleks midagi, mingi arusaamatu asjaolu, mida me mõjutada ei suuda, kirjutab loomaarst Anu Mari Anupõld (pildil).

Õnneks on saatust mõjutavaid tegureid omajagu. Tervise mõistes on neist ehk üks peamisi vaktsineerimine – toiming, mis on inimlastel (loodetavasti!) täiesti iseenesestmõistetav ning peaks olema samuti meie koduloomade puhul. Vaktsineerides teete aktiivse valiku ning otsustate jaatavalt selle kasuks, et oma looma tervist hästi hoida. Profülaktika mõttes ei ole meile kuigi palju „tööriistu” kätte antud, kuid see, mis on, toimib tõhusalt ning on viimase saja aasta jooksul miljoneid elusid päästnud nii inimeste kui ka loomade seas! Arvan, et on iga inimese kohustus seda ka kasutada. Ravimitööstusele võib igasuguseid etteheiteid teha ja nii mõnedki neist võivad ka põhjendatud olla. Aga kui keegi usub, et vaktsiinid on puhtalt raha tegemise eesmärgil välja arendatud, ei ole see mitte ainult lihtsameelne, vaid ka rumal ja ignorantne arusaamine.

Esimene tõhus vaktsineerimine tehti juba aastal 1796, kui inglasest arst Edward Jenner kasutas seda rõugete vastu. Tema uuringud olid motiveeritud ka teaduslikust prestiižist, aga mis tähtsam: ta soovis peatada rõugete epideemia, mis laastasid tollel ajal terveid linnu, tappes ja moonutades inimesi igaveseks. Jenneri katsed olid väga algelised ja nende aegade vaktsiinide tootmises ei suudetud veel hoida puhtust. Meditsiin on arenenud ning vaktsiinid koos sellega. Muide, sõna “vaktsineerimine” pärineb ladinakeelsest sõnast vacca (lehm), sest esimene vaktsiin tehti lehma rõugete alusel.

Haiguse kulg ühes populatsioonis oleneb alati sellest, kui suur osa on vaktsineeritud. Kuna me ei suuda loomade (ega ka inimeste) seas kunagi tagada 100% vaktsineeritud isendeid, ei saa me neist haigustest kunagi täiesti vabaks. Küll aga saate oma kassi ja koera paljudest haigustest säästa, kui neid vaktsineerite. Kas olete kunagi näinud kassigrippi põdevat kassi? Kes ainult nohiseb ja kellel silmad punetades ja paistetades kuhugi pea sisse ära kaovad? Või kutsikat, kes parvoviiruse ehk ägeda kõhugripi nakkuse tõttu mõne päevaga ja mõnikord isegi paari tunni vältel hinge heidab? Kas sooviksite ka oma loomadele sellist saatust? Need on vaid kaks näidet haigustest, mis võiksid vaktsiinide abil juba ammu minevikku kuuluda, kuid mis paraku veel endiselt loomaarsti igapäevase töö hulka kuuluvad.

Loomaarstid peavad sageli olema geniaalselt multifunktsionaalsed, et kõiki nõudeid, mis töö neile esitab, hästi täita. Mõnikord on töö loomaga nii pingeline, et me ei suuda enam selgitustööle inimestega piisavalt panustada. Vahel aga tundub, nagu ei räägikski me oma klientidega sama keelt. Mäletan hästi, kuidas ühe mu kolleegi juurde sattus pesakond parvoviirusega kutsikaid. Haigus, mis olnuks olemata, kui kutsikate ema oleks olnud vaktsineeritud. Loomaarst andis endast loomade nimel parima, ravis ja tupsutas ja tilgutas kutsikaid mitu ööd ja päeva ning suutis selle haiguse tõttu surmale määratud pesakonnast kaks kutsikat päästa. Nii hästi, nagu ta vähegi oskas, selgitas tohter loomaomanikule kõiki probleemi tagamaid, soovitas kutsikate ema esimesel võimalusel vaktsineerida ning saatis siis päästetud loomakesed koju toibuma. Möödus vaid kaheksa kuud, kui sama koera omanik oli arsti ukse taga uue pesakonnaga, sama haigusega. Pesakonna ema oli endiselt vaktsineerimata. Loomaomaniku näost õhkus tõelist ahastust ja arusaamatust, kui ta kastitäie surevaid kutsikaid loomaarsti poole lükkas ja teatas: ,,No ütle ometi siis nüüd, mis haigus see selline on? See on ju nagu needus. Needus!”

Jah, needus on ta tõepoolest, kui vaktsineeritavaid haigusi tõsiselt ei võeta.

Ann Mari Anupõld

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz