Kui hakkame kunsti hindama looja isiklike poliitiliste vaadete või moraalieksimuste pinnal, jõuame tagurpidi nõukogude ühiskonda, kus lõpuks luges parteipilet.
Kunstniku, artisti poliitiline enesemääratlus on vastuoluline asi. Kui Tõnis Mägi laulis 1988. aastal lauluväljakul „Koitu”, sobis see peaaegu üheselt kõigile, kellele meeldis tema muusika. Kui Tõnis Mägi 2006. aastal laulis „Koitu” Estonia kõrval Tammsaare pargis Toomas Hendrik Ilvese presidendikampaania üritusel, siis oli mõnisada meetrit eemal teiste artistidega teine kontsert, kus kindlasti oli inimesi, kes 18 aastat varem olid pisarsilmil talle kaasa laulnud, kuid nüüd tundsid, et neid on reedetud.
Veel 11 aastat hiljem ütles Tõnis Mägi ise intervjuus Maalehele nii: „Me saime kõik petta. Need, kes laulsid – Tõnu Kaljuste,JarekKasar, Bonzo, Riho Sibul – ja rahvas, kes siis tuli. Sellel hetkel tundus ikkagi väga nadi, et presidendiks saab endine kommunist Arnold Rüütel. See tundus olevat kohutav. Tegime, mis süda siis ütles. Sellel hetkel ma veel ei saanud aru, et direktiivid tulevad mujalt, et meie iseotsustamise õigust enam pole.”
See intervjuu, kus mäletatavasti oli muu hulgas veel juttu muusiku poolehoiust EKRE-le ja vastuseisust Rail Balticule, pani mitmeid inimesi teatama, et nemad enam Tõnis Mägi laule sama tundega ei kuula. Oli ka karmimaid seisukohti, isikliku solvumise ja boikoti üleskutseteni välja.
Sellist on ka varem Eestis juhtunud. astus Keskerakonda ja ilmusid pahameelepursked stiilis „ma viskasin kõik Vennaskonna plaadid nüüd ära”. Imelikul kombel kordus kriitika anarhistina tuntud laulja valikute suhtes siis, kui ta samast Keskerakonnast välja astus. Aga tema anarhism, laialt ja tungivalt väljendatud poliitiline vaade, pole enne ega pärast kedagi häirinud.
Olen valmis vastu võtma kõik Vennaskonna ja Tõnis Mägi plaadid, mida keegi kavatseb ära visata. See ei tähenda, et jagaksin Mägi vaateid Rail Balticu suhtes või Trubetsky vahepealset poolehoidu Keskerakonnale. Mulle meeldib nende loodud muusika.
Pean aga tunnistama, et võimaluse korral valiksin vist isegi maailma, kus ma ei tea oma lemmikartistide poliitilistest vaadetest mitte midagi.
Olen pikka aega fännanud kunagi Venemaal tõrjutud, kuid nüüd peavoolu tippu jõudnud bändi nimega Leningrad, kelle liidri Sergei Šnurovi laulutekstid ja intervjuud olid ja on ropud, kuid eelkõige ja üldjuhul (sealse) ühiskonna asjus kriitilised, iroonilised, pilkavad, mõnitavad jne. Kui nüüd Šnurov astub üles riigitelevisiooni uusaastaprogrammis ja on nõus selle nimel lauludest ropud sõnad välja võtma, tunnen teatud kõhklust. Kas see on ikka sama muusik sama sõnumiga? Ma ei ole kindel.
Aga nüüd on oluliseks muutunud ka küsimus, kas artist on inimesena teinud midagi halba, taunitavat, eksinud seaduse või moraalinormi vastu. Me näeme, et neid võetakse sõna otseses mõttes välja juba valmis filmidest, nende osalusega seriaale lõpetatakse. Näiteks Kevin Spacey, kes alles mõned kuud tagasi nautis oma näitlejameisterlikkuse tõttu auväärset arvamusliidri positsiooni, pole küll ilmselt näitlejaoskustest midagi kaotanud, aga ta ei ole mitte ainult enam oodatud kaasa rääkima ühiskonnaelu asjades, vaid ka filmidest välja lõigatud ja seriaalidest välja kirjutatud. Koomik Louis C.K. uue filmi levitaja keeldus seda kinodesse toomast, sest sai avalikuks, et mees oli tuttavaid naisi ahistanud.
Kui oleksin Spacey või C.K. fänn, tunneksin ennast räigelt petetud. Kas edaspidi näeme lavadel ja filmides ainult plekitu taustaga näitlejaid ja lauljaid? Paljud neist kuuluvad teatavasti seltskonda, keda olialles mõnda aega tagasi tavaks iseloomustada „raskete, kuid värvikate isiksustena”. Teisisõnu, nad jõid, tarvitasid uimasteid, ei olnud laitmatud pereinimesed, solvasid teisi. Vahel sattusid ka vangi.
Vägisi tuleb meelde nõukogude aeg, kus loomeliidu parteikoosolek arutas kirjaniku abielurikkumist ja otsusest olenes, kas tema raamatuid üldse enam avaldati või ei. Puhtuse test kunstnikule on kardetavasti kunsti lõpp.