Kunstitudengid Karuse raudteejaama ees. Foto: Mari Uibo
Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri eriala esimese kursuse 15 tudengi õppeaasta algas kunagisel Rapla–Virtsu kitsarööpmelisel raudteel.
Et liipritel liikumine on läinud sajandi kuuekümnendaist aastaist peale ilmvõimatu ja bussile ei passi raudteetamm samuti, valiti sõiduvahendiks jalgratas.
Räsitud kehad
„Sõit läks lahti läinud esmaspäeval Raplast. Lõppjaama Virtsu lähedale Puhtulaiule jõudsime kolmapäevaks. Tagasi tulime bussiga,” ütles kunstiakadeemia joonistusõpetaja, retkejuht Kristjan Holm. Marsruut kulges mööda rohtunud ja kohati võssa kasvanud raudteetammi, nii et retke pikkus võrdub 1960. aastail suletud raudteeliini pikkusega – 96 kilomeetrit.
Kunstiakadeemiasse astumisel pidid nad läbima karmi intervjuu püsiasustuseta metsikul alla ruutkilomeetrisel Pedassaarel, kuhu läksid paadiga läbi tuule ja tormi. Holmi sõnul peavad sisearhitektuuri õppijad oma töös minema ebatavalistesse kontekstidesse, turvalisest igapäevasest linnakontekstist välja.
Et vihm, võsa ja muda hüljatud raudteel nõudis osalejailt füüsilist eneseületamist, pakkusid räsitud kehades rabelevale vaimule peatustes kosutust loengud – vastseid tudengeid harisid kunstiakadeemia doktorant, kunstiteadlane ja kuraator Gregor Taul ning biosemiootika professor Kalevi Kull. Pikemalt tegeles üliõpilastega Soome arhitekt professor Marco Casagrande.
Tulevastele sisearhitektidele pakkusid erilist huvi jaamahooned, lähemalt tutvuti neist Rootsi raudteejaamaga raudtee 60. kilomeetril Seira külas Lihula vallas ja Karuse jaamahoonega raudtee 84. kilomeetril Hanila vallas Karuse külas. Mõlemad raudteejaamad on suhteliselt hästi säilinud ja taastamisel. 1932. aastal Leon Johansoni projekti järgi valminud Rootsi raudteejaama on ostnud ja taastab kunstnikepaar René Reinumägi ja Maigi Magnus. 1931. aastal ehitatud Karuse jaama taastab prantsuse filoloog Meelike Naris.
Põllul ja rattateel
Peale konteksti tajumise oli retkel teinegi eesmärk. Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna juhi Hannes Praksi sõnul on õppimine sotsiaalne protsess. „Vanasti saadeti tudengid kooliaasta eel kolhoosi kartulipõllule, kus nad kasvasid vagude vahel paratamatult kokku,” ütles Praks. „Tänapäeval tudengeid põllule enam ei viida. Nii tuleb kursuse sidumiseks võtta kasutusele muud meetodid, näiteks retk, mis sunnib neid ühiselt nii keha pingutama kui ka ilmutama vaimunõtkust, et koos lahendada probleeme.”
Ka Praksi sõnul pole hea sisearhitektuur mitte dekoratiivne, vaid füüsilist ja kultuurilist ruumi arvestav. „See sünnib konteksti tajumise oskusest,” märkis Praks. Õige varsti peavad värsked tudengid hakkama lahendama ülesandeid, kus tuleb osata pöörata tähelepanu kontekstile.
„Seetõttu rääkisidki kõik ekspeditsiooniga seotud õppejõud üht- või teistpidi konteksti tajumisest, kõik peatused keerlesid ümber konteksti otsimise ja leidmise,” ütles Praks.
Rapla–Virtsu raudtee ehitus algas 1928, viimane rong käis liinil 1968.
