Viive Ernesaks: mälestustest ja unistustest ma elangi

Fotod: Urmas Lauri

„Rikkaks ei ole saanud, aga rõõmus elu on olnud,” ütleb legendaarne klaverimängija Viive Ernesaks oma Peraküla-kodus 85. sünnipäeva eel.

„Mis me siis teeme? Kas lähme kohe lolliks või hiljem?” küsib Viive ja vaatab mulle nõutult otsa, väike kuradike silmanurgas. Legendi intervjueerida on tsipake hirmus ja imelik. Natuke on Viive vastu punninud ka – „Issand jumal, mul on ju sammal seljas!” –, aga ikkagi nõusse jäänud. Oleme Viive kodus Perakülas, olen enese teadmata presidendi toolile istunud (Viivel on külas käinud kõik kolm Eesti presidenti, küll tuleb neljas ka) ja püüan teda tabada.

27. märtsil, teatripäeval, saab Viive 85aastaseks. Kui kolmveerand intervjuud on läbi, küsib ta: „Kas ma mängin teile ka?” Ja mängibki. See on nagu vikerkaar või pihutäis tähetolmu. Gershwin saab märkamatult „Tüdrukuks Ipanemast”, vahele „Gaudeamust” ja aiaäärset tänavat, siis lööb sillerdama „Muinaslugu muusikas”. See on murdosa, mida kõrv suudab eristada. Mängija heidab üle õla kelmika pilgu. Selleks, et Viivet tabada, peab olema teda mängimas näinud. Mitte kuulnud, vaid näinud. Viive mängib klaverit, nagu ta elab ja hingab. Klaverimäng on talle sama iseenesestmõistetav nagu õhk. Ta on üleni üks suur pulbitsev improvisatsioon, aga nii kavala näoga, et kohe viskab mõne vimka ja küsib: „Kas lähme kohe lolliks või hiljem?”

Elu ise on olnud tal kirev nagu kaleidoskoop, mustrid on nagu iseenesest kokku jooksnud. Viive ise ütleb, et kõik on olnudki juhus, muud ei midagi. Kui ta 1950ndail koreograafiakooli nagu kogemata kontsertmeistriks sai, juhtus teiste seas õpilaseks Ago-Endrik Kerge, nii et1980ndate „Pisuhännale” ja „Kuulsuse narridele” laoti vundament juba siis. Kui ta1960ndail juhuse tahtel raadiosse tootmisvõimlemise peale võeti, oli seal helirežissöör Arvo Pärt. Esimesed eredad killud, mille järgi võis tulevat ainult aimata – toda muinaslugu muusikas.

Aga võetagu algusest. „Tänaseks jutuajamiseks on mul kaks sõna. Üks on mälestused ja teine on unistused. Nende kahe teema peal võiks mängima hakata. „Mälestustest ja unistustest ma elangi,” ütleb Viive.

Kord küsis üks noor kolleeg minu käest, kes see Viive Ernesaks on. Ma ei osanudki vastata. Ütlesin, et klaverimängija. Aga mida see õieti ütleb?!

Väga õige! See ei ütle midagi! Me oleme Riina Roosega (linnateatri muusikaala juhataja – toim) sellest rääkinud. Kes see Riina Roose on? Olav Ehala (samuti kunagi muusikaala juhataja – toim) on helilooja, aga varem – kes ta siis oli? Muusikaala juhataja?! See on üks vastik väljend. Mõtlesime, et ütleme siis „helindaja”. Ka need sammud, mis näitleja laval teeb, on heli ja muusika. Kunagi ma unistasin, et saaks niisugusest materjalist lava, kus põrand krõbiseks vaikselt, kui astuda. Nöörid või traadid oleksid lavale tõmmatud nagu tüllkardinad: kui vastu lähed, siis teeb häält nagu harf, et näitleja saaks ennast ise helindada. Hermakülale ma kunagi rääkisin, et proovigu, aga ei tulnud välja.

Praegu helindavad lavastajad ise. Tõmmatakse internetist, kui on midagi vaja, auto pidurdamist või -signaali või midagi. Kõigis lavastustes on ühesugune heli, aga situatsioon on ju teine. Meie omal ajal tegime kõik näpu vahel. Oli veekohinat vaja, sai ühest klaasist teise kallatud. Oli tule praginat vaja, no kuskilt ei saa! Estonia teatri orkestriruumis oli parasjagu remont. Olav Ehalaga, saapad jalas, trampisime stepslite otsas, mikrofonid olid ümberringi. Ikka vahva oli ja praginat sai ka!

Omal ajal olla räägitud, et Viive Ernesaks paneb lauajala ka laulma.

Komissarov ütles, et Ernesaks paneb rahandusministeeriumi rahakapi ka laulma.

Pani siis või?

Nojah. Julgust on vaja anda. Kui laulab natuke valesti, siis ütled talle, et oi, õige hästi tuli välja! Proovime veel korra, aga võta na-aa-tuke kõrgemalt! Kogu aeg peab kiitma. Kõik inimesed laulavad. Enamik, kes ütleb, et ei pea viisi, peab ikka küll, aga ei julge, sest kui kohe viisi ei pea, siis öeldakse, et pane suu kinni.

Päris kõiki vist ikka viisi pidama ei saa, nii et olete pidanud trikitama?

„Kevades” oli vaja terve õpilaspere laulma panna. Ainult kaks tükki pidasid viisi, Ulfsaki Lemps oli üks. Ülejäänud olid kõik… No mine hulluks! Ilmvõimatu! Mõtlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Olin samal ajal konservatooriumis koorijuhtide kontsertmeister, Gustav Ernesaksa juures, lasin laulda neil laulud linti. Naturaalsete häältega, ilma saateta. Samal ajal kui näitlejad laval pidid laulma hakkama, lülitati magntofon sisse ja lint läks käima. Nemad laval hakkasid suure häälega laulma. Kui panid mööda, sai heli natuke tugevamini peale keerata, ei olnud midagi karta. No ja ühel etendusel istub Kuno Areng (koorijuht – toim) saalis, tuleb pärast minu juurde, helihark käes, ja ütleb: „Viive, see ei saa võimalik olla! Ma tean, et need ei ole viisipidajad! Meeskoor vajub kah veerand või pool tooni ära, aga need ei vaju!” Ära petsin! Võib-olla ma polegi üldse muusik. Võib-olla ma olen üldse üks trikimutt!

Miks muusikakooli pooleli jätsite?

Mulle on jumalast antud väga hea kuulmine. Öeldakse, et absoluutne kuulmine. Muusikakooliga oli see lugu, et ma ei olnud võimeline harmoonia eksamit ära tegema, sest ma ei saanud aru, miks peab harmooniat õppima. Ma kuulen ju nagunii, kuidas peab. Edgar Arro (helilooja ja organist – toim) küsis, kuidas see võimalik on – Ernesaks käib raadios virgutusvõimlemise peal, aga harmoonia eksamit ei tee. Ütlesin, et mul on kõrvad peas, sellepärast ei teegi. See solvas teda. Sain kahe ja tulin ära.

Kuidas sattusite raadiosse virgutusvõimlemise peale?

See oli juhus. Keegi jäi haigeks. Üldse on kõik mu tegemised olnud juhus. See oli kuskil 1960ndail. Julgesti 50 aastat olen mänginud. 1980ndail oli väike vahe sees. Kui kõik need lindid järjest mängima panna, siis mitte ükski ei kordu.

See pole ometi võimalik! Kust need viisid võtate?

Peast tulevad. Teen mõne krutski kuskile sisse, keeran meloodia naksti ära. Arvatakse, et muusika on taust, aga mina ei mängi tausta, mina mängin harjutust, sisu. Viisid ise võivad korduda, aga nad kõik on pea peale keeratud.

Kas nalja sai ka?

Tollal oli üks operaator, ütles, et ma olevat vabadusvõitleja. Mina vastu, et kuidasmoodi, ära aja lolli juttu. Aga võimlemine oli enne päevauudiseid. Mängin leegionäride marssi või „Lili Marleeni” ja siis „Govorit Moskva!”.

Kuidas selle presidendi tooliga on? Ongi seesama tool või, kus ma istun?

Tool võib-olla on vahetatud. Koht on küll õige. Siin laua otsas nad istusid.

Aga presidentidega? Esimene tuli ise ja teised juba saadeti?

Lennart Meriga olen ma peaaegu üheealine. Tema esimene abikaasa oli minu klassiõde Tartu päevilt ja teine abikaasa oli minu õpilane lavakast. Olime suhelnud. Paslepas oli mudane rand, nad käisid siin ujumas. Aga teised juba saadeti, jah. Ma olen siin nagu mingi vaatamisväärsus. Tuli Rüütel oma prouaga. Küpsetasin pirukaid. (Viive on kange pirukaküpsetaja. Oma 50. sünnipäevaks küpsetas ta 700 pirukat.) Esialgu ei võtnud keegi. Siis Ingrid võttis ühe, mekutas, võttis teise. Siis hakkas Arnold ka, ja siis muudkui söödi. Lõpuks panin neile viimased kaasa, et võtku aga. Rüütlist on pildid ka kuskil siin.

Ilves ka saadeti?

Ilvesega oli üldse… Oli vihmane ilm. Mul oli kraamimata. Ma ikka ütlen omale, et hakkan korralikuks, aga tegelikult ei hakka. Ei tule välja. Tahtejõudu on vähe. Tegime siis suure kiiruga, et saaks suurema sodi õue pealt eest ära sauna. Ukse panime kinni. Neeme Suur tuli ja Lääne Elu omad, terve kari inimesi, pidid õue peal ootama, aga siis hakkas sadama. Kõik see rahvas pandi sauna varju alla. Püha jumal, ma pidin ära minestama! Muidu oli kõik nii ära sätitud, öeldi, et midagi pakkuda ei tohi, ainult vesi oli laua peal. Aga siis president palus, et ma mängiksin talle klaverit. Ajame juttu ja käsundusohvitser teeb ikka hkhm ja hkhm. Eks talle antud teada, et tuleb astuma hakata. Ilves siis vaatas, ütles, et ära köhi, ja siis oma sellele saatjale, mis ta nimi nüüd oligi, üks ajakirjanik…

Toomas Sildam?

Sildam jah. Ütles Sildamile, et tahaks kohvi. Minu mees, kadunud Antsukene, ei olnud elus kohvi keetnud. Läksid Sildamiga siis kahekesi kööki, tegid kuuma vett ja kallasid kruusi otse puru peale. Ilves jõi ja tegi „ptüi!”. Nalja on ikka saanud.

Kes see neljas president siis tuleb?

No vaat ei teagi. Lolli inimest ei tahaks näha, aga tarku on nagu vähe.

Kuidas Nõvale sattusite?

Mul mees oli suur jahimees, hakkas Nõval jahil käima. Heinlehe Endel, tollane metsaülem, ütles, et talu on müüa. Tallinna kinostuudio pidi ära ostma, aga pidas merest liiga kaugeks. Sai kokku lepitud, et ostame ära. Kust me selle raha saime, ei tea, palgad olid väikesed. Siis tuli välja, et kaht kinnisvara ei tohtinud olla, aga meil oli Tallinnas Tina tänavas kooperatiivkorter. Tuli Greenile (Arnold Green, ENSV riigitegelane – toim) kiri teha, et loominguline inimene, on tarvis. Ma mõtlesin veel, et mis loomingut siin on ja kes ma üldse olen. Green tuli jahile, võttis kirja vastu ja pani käe alla. Esialgu käisime kahe koha vahet, aga 1990ndate keskel müüsime korteri ära. Kaks tingimust oli. Mees ütles, et tema tahab autot, mina ütlesin, et muidu maale ei tule, kui veevärki ei saa. Nii läks.

Kuu või poolteise tagant võtate nüüdki Tallinna-käigu ette, et uus sats virgutusvõimlemist linti mängida. Kas mäng vahel segamini ka läheb?

Ei lähe. Ja kiiresti teen ka. Kui stuudioaega on kolm tundi, siis mina teen kümme linti 45 minutiga. Ma ei võta mitte kunagi tagasi. See on küllatki noor mees, kellega me seal teeme, mina olen raadiomajas kõige vanem. Huvitav komplekt! Kui te kuulaksite, mis ta seal räägib, see on päris kohutav. See ka, et mina talle krutskit teha ei saa. Ükspäev ütleb, et klaveril Viive Ernesaks, tal on täna õlad täitsa paljad! Või et kükitage, Viive Ernesaks kah kükitab, ühe käega mängib! Jumal hoidku! Mina, ja kükitan! Siis oli prantsuse nädal, prantsuse muusikat taheti ja tema ütleb, et jalutage, käige väga aeglaselt, nautige, sest Viive Ernesaks jalutab praegu Eiffeli torni all. Niisugust juttu räägib! Paari päeva pärast helistab mulle üks mehe sugulasi, ütleb, et küll ma olen ikka häbematu, teen omale sünnipäevaks Pariisi-sõidu ja kellelegi ei ütle! Mina ei saa üldse aru, kustkohast ta seda võtab. Mis Pariis?! Käisin küll, aga 1970ndail!

Omal ajal sai ikka mõeldud, kust saadi „Pisuhända” kõik need banaanid ja ananassid, mida seal hea isuga söödi. Eestis polnud keegi banaani näinudki!

Partorgi kaudu Georg Otsa (laev – toim) peal Soomest toodi. Järgmine päev pidi olema salvestus, aga banaanid hakkasid juba pruuniks minema. Hommikul kella viie ajal aeti kõik välja, et saaks peale, enne kui pahaks lähevad. Raivo Trassiga oli üks film, pulmapidu oli ja suitsuvorsti oli vaja, aga raha polnud. Üks väike jupp tuli osta, et süüa, muidu laua peal olid mulaažid. Tallinnas Karja tänavas oli väike lihapood, mindi siis vorsti tooma, mulaažid olid pagasnikus. Selle aja sees, kui poes oldi, varastas keegi mulaažid ära. Mine hulluks! Filmimine jäi pooleli! Elu on ikka huvitav!

Vahepeal käisin Riia vahet, Šapirole (Adolf Šapiro, lavastaja – toim) helindasin. Oli vaja mingit kummalist häält, tellisin Läti sümfooniaorkestri keelpillirühma. Vene keelt ma õieti ei oska, läti keelt ammugi mitte, palun siis tšellomängijat, et keeraku keeled lõdvaks ja kägistagu. No muidugi ei saanud nad aru. Mitte midagi ei tulnud välja. Sõitsin Tallinnasse, läksin sümfooniaorkestri jutule, kõik tehti ära. Sain oma kägina kätte ja Riiga tagasi. Eestis mind tunti, aga lätlased ehmatasid ära, et mis hull eit see on!

Kõik need mälestused on miljondik killuke… 

Jah. Kõik nad tulevad mulle meelde, kui nad lavakas mulle esimesse tundi tulid. Urmas Alender, nii kõverad jalad, kui üldse olla said, ja helelillad sametpüksid! Või Peeter Volkonski. Pikad helesinised aluspüksid ja see püksiauk… Tohvelmann (Helvi Tohvelmann, tantsu- ja liikumisõpetaja – toim) ütles, et katsugu järgmiseks tunniks mingid muud riided leida. Juhan Viiding. Tipsis teiste hulgast ära klaveri juurde, istus mul seal. Suur klaveri kõrval istuja oli ka Edgar Valter, tema tahtis joonistada, tehti ju lavakas etüüde. See oli huvitav aeg, sai palju improviseerida, nemad lugesid lullasid (Viive ütleb luuletuse kohta „lulla”.) ja mina mängisin neid lullasid. Ma võin inimest ka klaveril ette mängida.

Teie kõige tugevam külg olevatki improviseerimine?

Jah, ongi, jaa-jaa. Ja tembutamine. Karlssoni moodi tembutamine.

Kas on mõni muusikapala, millest Viive Ernesaksa jõud üle ei käi?

Enamik on niisugused. Kui üle käiks, siis oleks ju uhke.

Aga nooti ikka loete?

See on mul kaasa sündinud. Kohutavalt hästi loen nooti ja partituuri loen ka.

Esinemishirmu ei ole?

On ikka.

Mis selle vastu aitab?

Kui käed klaveri peale lähevad, siis on korras. Suur kontsert oli Helgi Salloga Moskvas, Pipiga hakkas veel pihta. Sallo tuli saali tagumisest uksest, mina olin üksi laval. Istun klaveri taga, panen noodi ette, absoluutne udu, mitte midagi ei näe! Aga kohe pean hakkama mängima, jõledad bossid istuvad saalis! Panin käed klaveri peale, sõrmed läksid ise. Mängisin ära. Kui aplaus tuli, siis läksin tõin prillid ära. Niisugused asjad on kohutavad. See, mis Meta Kodaniporgiga (ooperilaulja, 1904–1983 – toim) juhtus, oli kole. Oli kontsert. Georg Otsale tuli telegramm, et peab kohe rongi peale minema. Laulis siis alguses ära ja läks. Mina pidin Kodaniporki saatma, lähen noote võtma, Ots on noodid kaasa viinud! Mõtlesin, et mängin ära. Hakkan siis peale, Kodanipork hakkab laulma ja… hkhõõks! Ma olin neli tooni kõrgemalt mänginud, sest mul polnud vahet, kust ma mängin. Selle asemel et minna õigesse kohta, purtsatasin suure häälega naerma, tõusin püsti ja panin lava pealt minema. Jätsin solisti üksi. Surmani ei andnud ta seda mulle andeks. Mina mõtlesin, et lähen hüppan Pirita sillalt alla.

Kui tihti praegu klaverit mängite? Kas iga päev?

Kohutav küsimus! Ma ei mängi üldse!

Päriselt ka ei mängi? Miks?

Mulle ei meeldi. Mulle meeldib klaverimuusika, kui hästi mängitakse, aga niisugune klõbin, mida mina teen… Nagu rott naelakastis. Ega ikka taha küll!

Kas igav ei hakka? Kas sära ja glamuuri järele ei igatse?

Ei igatse. Mina ei tea, mis on igavus. Mul on nii palju mõtteid peas. Külalistest on kaks korda hea meel: kui tulevad ja kui lähevad. Küsivad, kas ma ei karda siin üksi. Ei karda vist jah. Ma olen mõelnud, mis ma siis teeks, kui pätt tuleks, lööks aknad sisse… Eks ma läheks klaveri juurde ja mängiks pätile Valgret.

Millest mõtlete?

Tänan küsimast! (Mõtleb tükk aega ja hakkab siis itsitama.) Vahel mõtlen, kas mul on šokolaadi järel või pole! Vahel mõtlen, et issand jumal, miks ma ometi suitsetamise maha pidin jätma! Ma olen mitu korda maha jätnud. (Mõtleb veel natuke. Siis juba tõsisemal toonil.) Ilusaid inimesi, ilusaid riideid tahaks näha…

Millest unistate?

Vaat see on väga-väga tähtis! Kui ma Nõvale tulin, siis mõtlesin, mida tegema hakata, ja sellest hakkas peale. Ma olin Merle Karusooga töötanud, tema kogus ju elulugusid. Mõtlesin, et Nõval on nii põnevad elulood, et neist peaks näitemängu tegema. Silvi Koppelmaaga, tema oli vallasekretär toona, hakkasime mööda inimesi käima, lugusid üles kirjutama. Kerge oli siis juba Haapsalus, ütlesin talle, et kui ta mind ei aita, siis läheb löömaks. Aitas. 1998 oli esimene Peraküla simman. Matvere on mu õpilane, ta oli nõus tulema, see meelitas rahva kohapeale. Toredasti kukkus välja. Vihma valas ja mina palusin jumalat, et üle läheks. Jäi ka. Üks väike poiss tuli ja küsis, kuidas ma seda tegin, et üle jäi. Ütlesin, et panin kaks kätt kokku ja sõnusin: „Kallis päike, tule välja!” Poiss rääkinud teistele, et Perakülas olla oma nõid! Nii sain ma Peraküla nõia nime ka!

Aga unistan ma sellest, et me saaksime lava. Varikul ja igal pool on, aga meil ei ole, ja meil käib kõige rohkem rahvast! Praeguseni käib tuhatkond inimest, igal suvel, augusti esimesel laupäeval, maksimum on olnud kaks ja pool tuhat. Nüüd pole me oma näitemängu enam teinud, kutsume teisi, aga me ei saa enam kutsuda ka, sest inimesed kukuvad läbi lavalaudade. Projekt on meil valmis, rahataotlus on ka valmis, kui nüüd Kodukant Läänemaa meid ometi märkaks!

Kui see lava valmis saaks, siis oma 90. sünnipäeval läheksin ja tantsiksin selle lava peal. On ju ilus mõte?! Kui te sellest ei kirjuta, siis ma saan väga vihaseks!

Viive Ernesaks
• Sündinud 27. märtsil 1931 Tartus
• Õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis
• Töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), Estonias (1959–1965), Noorsooteatris (1965–1977), Draamateatris (1977–1990), konservatooriumi lavakunstikoolis
• Aastakümneid klaverisaatja Eesti Raadios
• 1990. aastast vabakutseline
• Oli abielus Ants Ernesaksaga, lapsi ei ole

* * *

„Kui saja-aastane inimene on elanud umbes 36 500 päeva, siis Sina oma seitsmekümne viiega peaksid olema nii umbes 27 393,75 päeva vana. Et Sa hakkasid klaverit mängima viieaastaselt, siis lahutame need tühised 1826 päeva, ja jääb järele üle kahekümne viie ja poole tuhande päeva, mil oled saanud klaverit mängida, kedagi saata, teha helindusi ja nii edasi ja nii edasi. Mitukümmend tuhat päeva oled Sa mänginud, Viive, ja nüüd ma saan juba aru, kuidas Sa nende aastate jooksul oled nii palju jõudnud ja nii tohutult mänginud.”
– Katkend näitleja Peeter Tammearu kirjast Viive Ernesaksale kümme aastat tagasi, 75. sünnipäevaks. Nüüdseks on Viive saanud klaverit mängida üle 29 000 päeva.