Oleks väga tore, kui iga määruse seletuskirja kohta, mis selle koostajad välja annavad, saaks öelda, et see on veatu, ehk nagu rahvasuu ütleb – selles ei ole kala.
Paraku ei saa seda öelda Puhtu–Laelatu looduskaitseala plaanitava kaitse-eeskirja kohta. Muidugi oleks natuke liiga palju nõuda, et mis tahes eelnõu esimese hooga kohe veatult kirja saaks. Kilupoegade esinemine selles on seadusloome paratamatu osa, aga kui sisse lipsavad sellised kalad, millest tavaliselt kalamehed oma juttudes räägivad, on kuri karjas.
Sellised purakad paraku neljapäeval Matsalu looduskeskuses tutvustatud eelnõus ujuvad, ähvardavad rannarahva elu kibedaks teha ja sealsed kutselised kalurid tööta jätta. Pihta saavad ka jahimehed, metsakasvatajad, rootöösturid ja tavalised maaomanikud, kelle koduõuele on vaba käega tõmmatud joon, mis nad range režiimiga sihtkaitsevööndisse paigutab, kus ei või piltlikult öeldes lillegi liigutada.
Nagu ütleb Hanila vallavanem Arno Peksar, oleks see tööõnnetus olnud välditav, kui selleks vähegi soovi jagunuks.
Keskkonnaametnikud kinnitasid Hanila rahvale, et kõigi mured kuulatakse ära ja kõigile lähenetakse individuaalselt. Paraku meenutavad sellised töömeetodid aega, mil polnud ei internetti ega riigiametite tarkusi täis andmebaase. Väidetavalt on meil e-riik. Miskipärast pole see aga kõikidesse kabinettidesse jõudnud, mis meie loo puhul tähendab lugematuid lisatöötunde, et tagantjärele tegelda vigade parandamisega. Selle tööaja maksab kinni maksumaksja.
On aga ka teine pool – maaomanikud ning ettevõtjad –, kelle aja- ja närvikulu ei hüvita keegi. Mõtlematult koostatud eelnõud on eriti viimastel aastatel söönud ära lubamatult suure koguse inimeste närve. Ikka ja jälle loeme aga poliitikute uhkeid arvamuslugusid, milles toonitatakse, et Eesti inimene on riigi kõige kallim vara. Hoidkem siis seda vara, mis on muide ka osa loodusest.