Eiki Nestor: soovin, et ka uuel aastal oleksime jätkuvalt uhked eestlased

Eiki Nestor riigikogus. Foto: Erik Peinar

Tere ja head uut aastat teile kõigile!

Nii kurb, kui see ka ei ole, aga see eelmine jääb mällu muret ja ärevust loovana. Aastana, mida eelmisel 1. jaanuaril poleks sellisena kuidagi soovinud või näha tahtnud. Eks koduses elus oli ka kindlasti rõõmsaid hetki, aga maailmas toimuv ei jäta puudutamata ka meid, kes me siin maarjamaal toimetame ja kasvame.

Mingil seletamatul kombel oskas 2015 aasta Eestis ilmekalt kokku võtta juba Oskar Luts oma Kevades. See raamat on meil kõigil riiulis. Võtke ja lugege uuesti üle, kes uskuda ei taha. Mäletate kindlasti seda kohta, kus Imelik poiste magamistoas tuld kustutama läheb ja siis ära ehmub, sest akna taga on keegi. Ja see keegi teeb veel ka koledat häält „tot-tot-tot“. Eks hirm oli suur, poeti teki alla peitu, suleti ka silmad ja peale tulid külmavärinad. Õnneks oli poiste seas ka Vipper, kes aru ei kaotanud, koletise tuppa tõi ja selgus, et Toots! Päris oma Toots! Ei olegi kodukäija koletis. Ja kaasas oli tal ümmargune maakera, mida kõik koolivennad imetlema jäid.

Kas ka paljud meie seast eelmisel aastal mitte hirmunult ei avastanud, et see maakera ongi ümmargune? Ja armas Eesti on paraku lihtsalt üks paik selle kera peal. Saabunud aasta augustis tähistame siira rõõmuga 25 aasta möödumist päevast, mil Eesti uuesti iseseisvaks ennast lugeda võib. Eemale hirmudele toetuvast riigist, ebaõiglusest ja küüditamistest, üht ja ainsat tõde kuulutava suure juhi kultusest, lihtsa inimese üle mõnitamisest. Tahtsime olla vabad ja iseseisvad. Ja täna seda me ka oleme.

Soovin, et ka uuel aastal oleksime jätkuvalt uhked eestlased. Austaksime oma keelt ja kultuuri, hoiaksime pöialt laste kasvamisele, tunneksime töörõõmu ja ei unustaks oma vanemaid. Ulataksime käe kõigile neile, kes meie riigis vähemuses on ja seetõttu ennast tõrjutuna tunnevad. Ja ei maksa karta, kui kaasteeline ei ole täpselt Sinu sarnane. Püüdkem ikka kõigepealt mõista ja mitte kohe hukka mõista. Uhke eestlane ei saa olla mingi tigedusekott, kes viis korda päevas pauguga lõhki läheb. Üks ja ainus Eesti ju ja siin me elame. Kõik koos.

Soovin, et uuel aastal oleksime ka uhked eurooplased. Kes saavad aru, et selles suure vastasseisus avatud ja suletud maailmade vahel ei ole isegi meist kümneid kordi suuremad üksi mingid tegijad. Et kõik need lihtsameelsed, kes püüavad ühtset Euroopat uuesti tükkideks tirida, tarade ja okastraadi abil valimistel hääli võita, ei ole mitte Euroopa, vaid eelkõige oma rahva vaenlased. 1939 aastal oli Eesti üksi ning valik meie tuleviku kohta tehti meie eest. Maailm täna ei ole palju parem paik. Aga nüüd on meil sõbrad ja liitlased. Uhke eestlane teab, et Eesti saab olla edukas ainult siis, kui Euroopa on edukas.

Ja veel soovin, et uuel aastal oleks meie seas ka rohkem uhkeid maailmakodanikke. Tänane maailm on sama seotud, kui keskajal ehitatud vanalinn Tallinnas. Ka siis ei läinud linnakodanik kunagi magama, kui naabri maja põles. See sai kustutatud, sest muidu oleks kogu linn maha põlenud. Kui nüüd keegi juhuslikult ei usu, seda kaasaja ja keskaja sarnasust, siis võtke oma arvuti või taskutelefon ja kontrollige, mitme sekundi jooksul ta teise maailma otsa jõuate.

Head inimesed. Kuidas ka ei tahaks 1. jaanuari õhtul ainult naeratada, plaksutada ja patsutada, ei tulnud sellest seekord midagi välja. Sõda Euroopas pole lõppenud, põgenike kriis ootab lahendust. Seetõttu on mu viimane uue aasta soov väga lihtne.

Et järgmisel aastavahetusel oleks meie kohtumine palju rõõmsam, kui täna. Usume Eestisse, loodame paremat, armastame lähedasi. See viimane on kõige olulisem.