Eesti geoloogiakeskuse geokeemia ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja Mark Karimov viibis puuraukude puurimisel isiklikult kohal. Foto: Kristjan Kosk
Neljapäeval puurisid geoloogiakeskuse töötajad Keedika lähedal metsa kolm puurauku, et teada saada, kas koht sobib sigade katku surnud loomade matmiseks.
Eesti geoloogiakeskuse geokeemia ja keskkonnageoloogia osakonna juhatajal Mark Karimovil on esmase vaatluse järel raske ette kujutada, kuidas sinna sigu maetama hakataks. Tema sõnul on see ala selleks liiga vesine. „Meie puurimisagregaadiga seitsmetonnine masin jäi sinna kinni, mida siis rasked koormaga veokid tegema peaks,” arutles Karimov. Ta lisas, et esialgse plaani kohaselt pidid nad puurima neli puurauku. Kuna aga pinnas oli liiga pehme, piirduti kolmega.
Kui Linnamäe sigalas peaks puhkema katk, siis praegu läheksid korjused matmisele Keedikas Oidrema talu lähedusse. Kuna Keedika rahvas ei taha küla lähedusse raibete matmispaika, on vallavalitsus pakkunud koha, mis jääb külast ja taludest kaugemale. Seal neljapäeval puuritigi. Lääne-Nigula vallavalitsus tahab, et veterinaaramet tunnistaks uue paiga ametlikuks matmispaigaks.
Puurimisel selgus, et valitud matmispaigas on peamiseks kihiks liiv, mida on kuni meeter. Liivale järgneb umbes meetri jagu savi, mille all on kruusalaadne moreen. Paekivi algab kolme ja poole meetri sügavuselt.
Karimovi hinnangul on vette matmine mõttetu. „Hapniku ligipääs on takistatud ja lagunemisprotsess võib venida väga pikaks,” lausus geoloog.
Karimov rääkis, et ideaalset matmiskohta ongi raske leida. Nakkusohtlikud jäätmed kvalifitseeruvad ohtlike jäätmete alla. Nende matmiseks tohib pinnases veeliikumine olla kuni 30 sentimeetrit aastas. „Sellise filtratsiooniteguriga sinisavi siit ei leia,” teatas Karimov.
Karimov lisas, et geoloogiliste uuringute teise etapina tuleks samast kohast võtta veel pinnase puursüdamike proovid, mille filtratsiooniteguri saab laboris kindlaks määrata. Kuna siin minimaalse filtratsiooniga sinisavi ei ole, tuleks hinnata meetri sügavuselt algava savikihi veeläbilaske võimet. „Alles siis saab öelda, kas koht sobib üldse matmiseks,” teatas Karimov.
Peale põletamise ja matmise võiks kaaluda ka loomsete jäätmete komposteerimist. Karimovi hinnangul oleks see soodsam kui kõik teised variandid. Selleks on vaja rajada betoneeritud komposteerimisväljak ja korjuste ladestamiseks mõeldud hooned, kus valitseks 60–70kraadine temperatuur, et termobakter jäätmed kiiresti lagundaks.
Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotmani sõnul otsutab keskkonnaamet puurimistulemuste alusel, kas konkreetses kohas on põhjavesi küllalt kaitstud. Seda, kas koht on matmiseks sobilik, otsustab tauditõrjekomisjon.
Geoloogilised uuringud tellis keskkonnaministeerium ja neid rahastab sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskus. Puurimistulemuste aruanne peab olema esitatud detsembri lõpuks.
