Taavi Rõivase teisel valitsusel täitus reedel sada päeva. Kabineti parimaks kirjelduseks on, et napilt enne selle tähtaja kukkumist asus Eesti välispoliitikat juhtima erakondliku kuuluvuseta ja varasema poliitilise kogemuseta minister.
Et mind valesti ei mõistetaks, pean alustuseks ütlema, et Marina Kaljurand on kahtlemata väga pädev diplomaat ja minu isikliku kogemuse kohaselt sümpaatne, tark ja mitmekülgselt andekas. Usun, et ta võttis pakkumise välisministriks asuda vastu eelkõige kohusetundest ja seda otsust on võimatu kritiseerida. Sellele vaatamata ei peaks Eesti erakonnad, eriti üksnes mõni kuu pärast valimisi, nimetama valitsusse liikmeid, kes ei kuulu erakonda ega ole valimistel osalenud.
Viimati oli Eestis valitsuse koosseisus „spetsialistidest“ ministreid Mart Siimanni peaministriperioodil 1997–1999. Siimann juhtis vähemusvalitsust, mis tekkis pärast Tiit Vähi taganemist samuti vähemusvalitsuse peaministri kohalt. Vähi astus tagasi 25. veebruaril 1997 ehk siis täpselt kaks aastat pärast eelmisi ja kaks aastat enne järgmisi riigikogu valimisi. Juba väliste tunnuste järgi on seega tegemist täiesti teistsuguse olukorraga.
Möödunud 18 aasta jooksul on välja kujunenud – ka põhiseaduse mõttele tuginev – poliitiline tava, mille järgi kuuluvad valitsusse poliitikud, kes on osalenud valimistel ja erakonna programmiliste eesmärkide ning seisukohtade kujundamisel. Seega kannavad nad ka poliitilist, valitsusliidule ja oma erakonnale vahetult kanduvat vastutust. Seda loogikat on kõige tugevamalt toetanud just Reformierakond, kes on erakonnasisese ministriportfellide jagamise olulise alusena korduvalt esile toonud lausa valimistel saadud häälte arvu. Ka eelmisel aastal Rõivase esimesse valitsusse toodud poliitilised uustulnukad said valitsuse liikmeks juba erakonda kuuluvana ja nad kandideerisid kohe riigikogu valimistel.
Reformierakond on olnud valitsuses 16 aastat ja 2002. Aasta jaanuarist hoidnud välisministri portfelli. Selles ametis on olnud Kristiina Ojuland (kolm aastat), Rein Lang (kolm kuud), Urmas Paet (üheksa aastat) ja Keit Pentus-Rosimannus (üheksa kuud). 1995–1996 oli välisminister Siim Kallas. Kõik nad on poliitikud.
Miks siis Reformierakonna esimees nüüd väljakujunenud ja põhjendatud tava hülgas?
Ametliku selgituse kohaselt on rahvusvaheline olukord lihtsalt nii keeruline, et esmane kui mitte ainus kriteerium uue välisministri valimisel oli tema välispoliitiline kogemus ja pädevus. See ei ole siiski kahel põhjusel tõsiseltvõetav.
Esiteks on Reformierakonnas lausa kaks staažikat poliitikut, kelle sobivus on väljaspool kahtlust. Üks neist on Urmas Paet, kellele võib veel üht-teist ette heita (nagu president Toomas Hendrik Ilves nädala eest ka tegi), kuid teine on Siim Kallas. Kallas on üldse Eesti praeguse hetke võimalikest välisministrikandidaatidest parim, eelkõige sellepärast, et tema suudaks kindlasti oma isikuga kompenseerida Eesti asetust väikeriikide seas. Tema suudaks olla meie Sikorski või Bildt.
Teiseks võib mõni reformierakondlane küll rääkida Rõivasest kui „kriisiaja peaministrist“, aga sisult on asi kriisist kaugel. Kui asi oleks nii hull, et ükski parteipoliitik enam välisministriks ei kõlba, tuleks ilmselt üldse moodustada erakondadeülene rahvusliku ühtsuse valitsus. Kriisi poole liigub, tõsi küll, Reformierakonna toetusreiting, mistõttu ei olnud võimalik Keit Pentus-Rosimannusel kohtuotsusele vilistades ametis jätkata ega tema asemele ka näiteks Kalle Pallingut või Jürgen Ligit nimetada.
Võib kindel olla, et tegelikult on välispoliitika sisepoliitikast lahtisidumise taga vastuolud Reformierakonnas. Siim Kallas on enda asutatud erakonnas otsustavat rolli hoidva rühmituse silmis keegi, kes võiks rahulikult kaugemal seista ja vajadusel erakonna sünnipäevadel kõnet pidamas käia. Neile ei sobi tema väärtushinnangud, toetajad ega lõpuks ka tütar mitte.
Peale selle on Rõivasel ilmne kalduvus vältida erakonna sees arutelu suuremate poliitiliste valikute üle. Seda võis märgata juba eelmise valitsuse ajal. Uue kolmikliidu ajal on see jätkunud. Kaljuranna juhtum on olemuselt sarnane sellega, kuidas käis maksutõusude menetlemine riigikogus. Nagu Hannes Astok teraselt „Keskpäevatunnis“ märkis, polnud maksupaketi usaldushääletusega sidumine vajalik mitte opositsiooni venitustaktikast möödapääsemiseks, vaid selleks, et oma erakonnast hääled jalutama ei läheks.
Marina Kaljurannale tuleb aga ikka pöialt hoida.
Mida see libapoliitik räägib?Marina ja parteitu???Nagu Sukles omal ajal.Ha ha.Meie ajusid pole vaja pesta kallis Samost.Pese oma perse puhtaks et järgmisele levelile jõuda.Edu sulle.