Arstiabi kaitseks, lihtsalt tasakaalu mõttes

Valimiste eel räägiti palju meie arstiabist, valdavalt käis jutt selle ümber, kui halvasti kõik on. Et minul ei ole meie meditsiinisüsteemile mitte midagi ette heita, lasin selle jutu kõrvust mööda.

Mulle ei meeldi rääkida oma tervisest, aga kui lugesin Kalle Tõnisma lugejakirja 23. aprilli Lääne Elus, siis mõtlesin, et võib-olla peaksin arutelu tasakaalustamise mõttes sõna sekka ütlema. Sest kui midagi on hästi, ei pane keegi seda tähele, kui on halvasti, tõuseb kisa taevani.

Julgen sel teemal sõna võtta, sest olen ekspert, enam-vähem elukutseline patsient. Olin õnnistatud ühe suhteliselt harva esineva kaasasündinud haigusega, mille avaldumisvormidki olid natuke teistsugused kui õpikuis kirjeldatud. Hädad hakkasid ilmnema murdeeas, arstid ei saanud põhjusele pihta. Mul ei ole vähimatki põhjust öelda, et tol kaugel nõukogude ajal, mil arstiabi kiruti niisama palju kui praegu („tasuta ja kasuta”), oleksid arstid, vähemalt minu vastu, olnud huvitud või hooletud. Mind tõesti uuriti ja puuriti, aga iga kord lõppes kõik konstateeringuga: põhimõtteliselt terve.

Olin kuusteist ja põrnitsesin polikliiniku registratuuris oma ravikaarti, mis oli kolm korda paksem kui teised selles riiulis, ja tundsin ennast polkovniku lese või vinguva hüpohondrikuna. Tõotasin endale, et juhtugu mis tahes, enam ma arsti juurde ei lähe. See tõotus kestis järgmise kokkuvarisemiseni. Mind saadeti isegi Tartu ülikooli haiglasse, kus minuga tegelesid professorid, ja ikka ei midagi.

Keskkooli lõpetasin, hambad ristis. Ülikooli lõpetamine oli tervislikel põhjustel mitu korda küsimärgi all ja venis normaalsest mitu aastat pikemaks.

Olin kahekümne kuuene, kui saabus päästev diagnoos. Pärast seda olin kuude viisi haiglas. Tõesti, tollest hetkest ei ole mul mitte kellegi ega millegi kohta öelda ühtegi paha sõna. Kõik need lugematud arstid, õed, sanitarid ja toidujagajad, kellega minu teed on ristunud, on olnud asjatundlikud, sõbralikud ja abivalmis ning suhtunud minusse hästi. Pakun, et vahel isegi teenimatult hästi, sest ma pole kindel, et olen ise olnud alati mingi eriline kingitus.

Sain terveks ja mõne aja võisin elu nautida. On tõesti tore olla, kui kuskilt ei valuta. Seda rõõmu jätkus 2001. aastani, mil selgus uus häda. Elada on jäänud umbes aasta, öeldi mulle, et noh, võib-olla kaks, aga mitte üle kolme. Praegu on aasta 2015 ja mina ikka veel siin, elus, rõõmus ja töövõimelisem kui kunagi varem. See poleks mitte kuidagi võimalik, kui mu eluspüsimise nimel poleks arstid teinud oma parimat ja seda poleks toetanud kogu süsteem. Olgu siinkohal tänatud armas dr Panfilova, kes märkas väikest kõrvalekallet mu rutiinses vereproovis ja välkkiirelt reageeris. Olgu tänatud mu Tallinna raviarst, kes oma igapäevatöö kõrval jälgib hoolega, et ma ennast kord kvartalis näole annaksin. Ta on pidanud haigekassaga maha nii mõnegi lahingu, et ma ikkagi saaksin ravimeid, milleta ma ilmselt paneksin kõrvad kiiresti pea alla ja mida ma ise kinni maksta ei jõua. Olgu tänatud kõik maksumaksjad ja meie solidaarsusel põhinev tervishoiusüsteem, sest ka selleta poleks mõeldav mu rohtude kinnimaksmine.  

Kui aga nüüd Kalle Tõnisma kirja juurde tagasi tulla, siis muidugi on see kahetsusväärne, et ta sellisesse olukorda sattus. Inimesed ei peaks valu kannatama, eriti sellist valu, millest on võimalik hõlpsasti lahti saada. Midagi meie tervishoiukorralduses on korrast ära küll. On tõesti kurb, kui inimese tervis ja haigusest paranemine on kui loosiõnn – kas oled sattunud mõtleva ja hooliva või lihtsalt palka väljateeniva arsti juurde.

Süsteem ise tundub ju päris tervemõistuslik ja kindlasti pole mina ainus, kelle puhul see toimib, aga mis asi see siis on, mis selle krigisema paneb? On see arstide pealiskaudsus, rumalus, ületöötamine, rahastamiskord või meditsiinitöötajate väljaränne? Või on see mõnevõrra ka patsientide süü, kes panevad aja kinni ja jätavad minemata või ummistavad tippspetsialistide vastuvõtte hädadega, millega saaksid hakkama ka perearstid?

Mulle tundub, et see Kalle lugu oli üks õnnetute kokkusattumuste jada, mis algas asjatundmatust või hoolimatust perearstist ja lõppes sellega, et Eestis on liiga vähe ortopeede. Haapsalu ongi ilmselt liiga väike koht, et siin täiskohaga ortopeedi pidada, aga kas tõesti polnud mingit võimalust patsient näiteks Tallinna saata, kus võib-olla oleks kiiremini arsti juurde saanud? Või miks ei küsinud perearst spetsialistilt meilitsi nõu? Ma tean, et on selline võimalus. Võib-olla oleks ta osanud selle süsti siis ka ise teha. Ei kujuta ette.  Koordineerimatust tundub küll palju olevat. Tegelikult oli Kalle Tõnismal päris hea mõte Tallinnas ennast tänavale pikali visata, et kiirabisse sattuda. Siis võib-olla olekski lahendus kiiremini tulnud.

Eesti õhk on Tõnisma-laadsete juhtumite kirjeldustest paks ja sellepärast tundubki, et meie arstiabi ei kõlba mitte kuskile. Õnneliku lõpuga lugudest ei räägi eriti keegi. Ometi ei oska ma ka oma perearsti kohta midagi halba öelda. Olen olnud tema patsient ajast, mil perearstisüsteem tekkis, ja mul pole olnud põhjust tema teadmistes ega läbinägelikkuses kahelda. Tema juurde saab aja kinni panna juba järgmiseks või hiljemalt ülejärgmiseks päevaks. Kui on väga kiiret nõu tarvis, on alati lahti ka pereõe uks. Muide, pereõdede oskusi-teadmisi ei maksa alahinnata, nende kvalifikatsioon on enam-vähem endise velskri oma ja nagu vanemad inimesed ehk mäletavad, tegid velskrid vanasti, vähemasti maal, suurema osa arsti tööst. 

Selge see, et meie arstiabisüsteemis on ka mingid pudelikaelad, aga kindlasti ei tähenda see, et kogu süsteem on põhimõtteliselt kõlbmatu. Oleks meil vaid raha seda käigus hoida.