11. märtsil 1990 kuulutas Eesti Kongress end seadusliku riigivõimu taastajaks. Sama aasta 29. märtsil võttis ENSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni koostööst Eesti Kongressiga.
20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu koostöös Eesti Komiteega vastu otsuse Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Koos moodustati Põhiseaduse Assamblee, kes hakkas välja töötama uut põhiseadust. Eesti Kongress lõpetas oma töö 26. septembril 1992.
Kümnest Eesti Kongressi istungijärgust oli I istungijärk eriti emotsionaalne. Tegutsesin enne kongressi toimumist kodanike komiteede liikumises kodanike registreerijana. Inimeste entusiasm oli tohutu, paljudel inimestel olid pisarad silmis.
Ootused Eesti Kongressi ja Eesti Komitee suhtes olid tohutud, kuid kahjuks pettusid inimesed õige pea. Üks põhjusi oli kindlasti selles, et poole sajandi pikkune nõukogulik ajuloputus oli muutnud inimesed tohutu passiivseks.
Oodati, et ülaltpoolt keegi midagi teeks või annaks juhendeid. Isamaalaste ramm aga rauges. Loodus ei salli tühja kohta ning isamaalaste asemel hakkasid agaralt tegutsema „endised” – nõukogude võimu- ja repressiivorganite töötajad ja nendega seotud ringkonnad. Algas „ärastamine”, tohutult kasvas kuritegevus.
Inimesed valivad siiani „endiseid” europarlamenti, presidendiks, peaministriks, linnapeadeks ja vallavanemateks. Korruptsiooni ja stagnatsiooni loovad inimesed on aga Eesti Vabariigi arengu takistajad. Elutähtsad valdkonnad, eriti teadus ja haridus, on alarahastatud. Abita on jäetud need, kes end ise aidata ei suuda – lapsed, invaliidid, vanurid, loomad, kogu loodus. Seadusi tehakse huvirühmade heaolu silmas pidades.
Viimane aeg on Eesti ühiskonda põhjalikult muutvate reformide elluviimiseks. Eestlastele on suureks koormaks presidendi institutsioon, makstakse ju ka endistele presidentidele. Riigikogu liikmete arvuks piisab 70. Kvantiteet tuleb asendada saadikute kvaliteediga. Tuleb seada kõrged nõuded riigikogu liikmete haridusele ja kompetentsile. Meil on aga suur hulk riigikogu liikmeid jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile.
Riigikogu ja valitsus peavad kuulama rohkem ekspertide nõuandeid ja valitsemisse tuleb kaasata kogu rahvas. Selleks tuleb korraldada referendumeid. Saabunud on aeg, et võimu rakendataks Eesti hüvanguks, mitte isikliku rahakoti ja oma kamba hüvanguks. Kui tõelisi reforme kohe ellu viima ei hakata, võivad juba sellel aastal vallanduda sündmused, mida ei oska ükski poliitiline ringkond ette näha.
Tõenäoliselt hiilib ka seekord meedia poliitkorrektselt kõrvale Eesti Kongressi aastapäeva väärilisest kajastusest. Kongressiga seotud tohutu faktimaterjali läbitöötamine seisab ajaloolastel aga alles ees.
Krista Kaasik, Eesti Kongressi liige, Eesti Komitee asendusliige