nt/uploads/2024/08/mart-vainre_andra-17.jpg">
Staatilised värvilaigud seintel ärkavad ellu. Foto: Andra Kirna[/caption]
Mart Vainre näitusel Haapsalu linnagaleriis tungib kunst raamidest välja, mis võiks vaatajat hirmutada, aga tegelikult hoopis lõbustab.
Või siis mitte. Oleneb, kuidas võtta. Kui võtta väljapanekut kui kunstniku vastasseisu oma digitaalse kaksikuga, siis jah. Võtab kõhedaks küll.
Aga võib ka teisiti. Raamist välja küünitav tilluke mustvalge käsi on iseenesest täitsa lõbus. Või mehike, kes balansseerib pildiraami peal, selline väike ja värviline, kuidagi hale ja äbarik. Just säherdune, kellele kaasa tunda. Võibolla isegi raami pealt alla aidata. Kui ta ise ei saa. Või maha kükitada ja paar sõna juttu puhuda nurgas maad ligi, kus ta on, lapsesilmade kõrgusel seina peal.
Eks linnagaleriis ole igasugust nähtud, aga seda mitte, et mingi tüüp seal sehkendab nagu Viplala. Ilmub ja kaob. Müdistab maalide sees, nii et pind kobrutab. Puseleb välja. Lippab kunstisaalis ringi, värvituub pihus. Pigistab törtsukese siia ja teise sinna.
