Vehkleja Sten Priinits tunneb praegu väga ehedalt elus esinevat ebaõiglust. Paraku on inimesed seda kogenud läbi aegade ja kogevad kindlasti edaspidigi.
Eesti epeemeister treenis õhinal Pariisi olümpiamängudele viiva turniiri nimel. Märgid olid lootustandvad, sportlik vorm tõusuteel. Antidopingu asjamehed tegid oma tööd, aga ei saanud Priinitsat aasta jooksul kolmel korral kätte. Etteantud normide kohaselt peab sportlast nüüd karistama.
Priinits tegi aga oma tööd ja kontrollreidide ajal viibis ta kahel korral kolmest välismaal rahvusvahelistel turniiridel. Kas ta oleks pidanud oma põhitööst loobuma ja sitsima kohas, mis dopinguküttidega juba kunagi ammu kokku lepitud? Kumb kumma jaoks on siis välja mõeldud – kas tõesti sportlased antidopingu asjameeste jaoks?! Peaks olema nagu vastupidi. Kusjuures turniiridel on samuti dopingukontroll. Priinitsa sõnul on teda tihti testitud ja alati puhtaks tunnistatud.
Vehklemises pidavat dopingujuhtumeid esinema haruharva. Vastupidi mitmele vastupidavusalale, kus näiteks nii mõnigi suusataja, jooksja või jalgrattur tuiskab rivaalidest eest nagu moodsa keemiatehase reklaamnägu mürgist auru välja paisates.
Dopinguküttide kaitseks tuleb muidugi öelda, et Priinits ei pidanud kinni eelnevatest kokkulepetest ega viibinud pardažurnaalis märgitud kohas. Seega on ta hooletu raamatupidaja, kes peab nüüd koduarestis istuma. Hooletus ees, õnnetus taga.
Miks vehklejad vihkavad teine teist?
Huvitav, et ka loo autor ei mõista sisu!
ilus pilt, teksti ei tahagi enam lugeda