Kirgliku keelesõbrana pani Oru kultuurisaali perenaine Viivika Orula emakeelepäeval lauad välja, et koos oma kandi rahvaga Vikerraadio e-etteütlust teha.
Kümme minutit enne kella kümmet seisab Oru vana vallamaja ees ERRi kirjadega auto. Orula on kultuurisaali kahe poolega uksed lahti löönud. Raadio mängib. Rahvalik laul toob mingil imelikul põhjusel meelde hiirekõrvus kased ja suvistepüha õhtu, kuigi on emakeelepäeva hommik, märtsikõle ja tuuline.
Rahvusringhäälingu Läänemaa korrespondent Juhan Hepner seisab vana vallamaja inimtühjas koridoris ja silmitseb hämmeldunud ilmel ENSV entsüklopeedia esimese köite sisse istutatud kaktust – tuttuue näituse eksponaati, mis laiendab tavakäsitust raamatutest: kui neist lõpuks ka midagi muud ei saa, siis lillepoti ikka.
Aga mitte sellepärast ei ole ERR ja Lääne Elu kohale tulnud. On emakeelepäev. Vikerraadio e-etteütluseni, mida mullu kirjutas üle 10 000 eestimaalase, on jäänud napilt pool tundi. Orula on oma kandi rahvast ärgitanud, et tuldagu kella kümneks kultuurisaali ja pandagu koos oma õigekirjaoskus proovile. Seltsis oleks segasem, aga õigekirjagurmaanide ootel saal on tühi kui kell. Uksest möödub keegi mees, aga sisse ei tule.
„Vallaametnikel olid ka mingi koosolekud pandud,“ ütleb Orula.
Kell kümme ilmub trepikäänaku tagant välja Lääne-Nigula kultuurijuht Varje Paaliste, kes kiirustab Martnasse koosolekule, ütleb, et on etteütlust teinud küll, aga ei oska. „Oli ikka päris karm. Muidu ma nii pumm-pumm ei ole,“ ütleb Paaliste. Aga kutsuks Kampmanni? Samas hoones asuva Oru kooli direktor Andres Kampmann võiks end proovile panna, aga koolijuhtidel olla ka koosolek. Paaliste katse saada koolist kedagigi etteütlust kirjutama lõpevad kibeda tõdemusega, et kool on nii hõre täna. Ja läinud ta ongi.
„Nüüd tuleb üks suur lugu läbikukkumisest, aga eks tuleb sellestki sillast üle saada,“ ütleb Orula ja sätib end arvuti taha. Kaks ülejäänud lauda on tühjad. Orula klõbistab end e-etteütluse lehele, ütleb, et tema on valmis. Kell on mõniteist minutit üheteistkümne peal. Hepner helistab toimetusse ja teatab, et kedagi pole etteütlusele tulnud. Kultuurisaali perenaine üksi kirjutab ja ajakirjanikud on ka. Kas üldse tahetaksegi lugu?
Kuigi ma pole seda otse plaaninud, istun laua taha ja võtan paberilehe ette. Orula võistleb täiskasvanute, mina filoloogide kategoorias. Või no ei võistle, sest paberit ma ju ära ei saada, aga kui saadaks, siis oleks nii.
„Ma tegin eeltesti ka,“ ütleb Orula. „Kaks viga tegin, üks oli puhas lohakus.“ Emakeelepäeva etteütlus pole juba ammu mingi nurgatagune õigekirjagurmaanide salalõbu, enne seda jagatakse keelenõu Facebookiski, lihvitakse suurt ja väikest algustähte ja komasid, korratakse üle, kuidas kirjutada salakavalat sõna „virvarr“ ning emakeelepäeva eel pani end „Ringvaate“ saates „pitsa“ ja „šampanjaga“ proovile isegi Marko Reikop.
„Ma võin tunde arutleda mõne sõna üle,“ ütleb Orula. „Kuidas teda käänata või pöörata, kuidas sõna võib saada mingis paiknevuses täiesti teise tähenduse. Meie keeles on nii rikkalikult võimalusi end väljendada.“
Just keelearmastuse ja hasardi pärast tegigi Orula emakeelepäeval Oru kultuurisaali uksed lahti ja andis aegsasti teada, et tuldagu, koos on õdusam ja lõbusam, aga tundub, et esimese kutsumise peale ei tulda.
Istume ja kuulame raadiot. Aeg etteütluseni kulub lühemaks. Keegi möödub, aga ei sisene. Hepner naaseb.
„Kui jäätegi üksi, siis väike lõik telesse ikkagi tuleb,“ ütleb vahepeal päevatoimetaja käest selguse saanud Hepner. „Ja raadiosse ka. Sellest, kui kirglik kirjutaja te olete.“ – „Minu tähetund!“ mühatab Orula ja ohkab. „Minu meelest lähevad need etteütlused aasta-aastalt hullemaks. Vaadake, need reeglid ju muutuvad ja…“
Raadiost öeldakse, et eesti keeleteadlane Henn Saari olla oma eesti keele oskust hinnanud nelja plussiga.
Orula on Vikerraadio e-etteütlust teinud kaheksa aastat jutti. „Meil on aastatega välja kujunenud hasartne seltskond. Pärast käib kirglik arutelu, kes mis vea tegi,“ ütleb Orula. Kui ta mõne aasta vahele jätaks, oleks piinlik. Tuleb meedia kohaloluga leppida. „Selliste auavalduste saatel pole ma kunagi kirjutanud,“ ütleb ta.
Kuus minutit aega. Kolm. Ja kõlabki esimene lause. „Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?“ Ja teine. „Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.“ Nii. Hakkab peale! Esiteks, ma ei jõua. Pastakas ja paber on ikka midagi muud kui arvuti. Teiseks, mis asi on märksa pilgu all? „Esialgu ma arvasin, et kuulsin valesti,“ ütleb Orula pärast. Mul sama lugu. Aga Kaja Kärneri selge, kandev hääl kordab ikka ja jälle, nii et ei jää vähimatki kahtlust. Kui märksa, siis märksa.
Toimetuses tagasi, otsin abi õigekeelsussõnaraamatust. Ja ongi! Märgas tähendab terast, tähelepanelikku.
10.47. „Ma arvan, et aitab,“ ütleb Orula. Tekst on mitu korda ette loetud, kõigepealt ühtejutti, siis lauseid jupitades ja lausekaupa korrates. Minagi olen suutnud kõik üles kirjutada, aga nii palju sodinud, et õpetajale ma seda näidata ei julgeks. Õnneks ei pea ka. Tagasi toimetuses, kontrollin õigekirja. Tundub olevat veatu.
Soditud diktaati vaadates mõtlen 90aastase Ellen-Velaine Jaksi peale, kes oma eestiaegse, klaviatuuridest rikkumata käekirjaga on kaasa teinud kõik raadioetteütlused, tugitoolis, atlas põlvedel, atlasel kirjapaber.
Oh jah…
Telefon piiksatab. Orulalt saabub sõnum: „Kolm viga! Üks täiesti jabur! Olen enda peale pahane!“
Esialgu oleme aga ikka veel kultuurisaalis. Orula saadab etteütluse hiireklõpsuga minema ja ütleb: „Mida rohkem ma üle lugesin, seda rohkem ma komasid panin.“ See kõlab ohtlikult, sest tekst tundus komavaene.
Orula arvab, et „oskarlutsulik“ läks õigest, aga need komad… „Ma ei tea, kas on veel mõnda keelt, kus on nii palju komasid,“ ütleb ta. – „Aga kihvt oli!“ – „On ju! See on nagu Peipsi kalamehed, kes ei saa jää pealt ära.“
Vikerraadio etteütlus
- Eesti keele õigekirjavõistlus igal aastal emakeelepäeval.
- Esimene etteütlus kõlas eetris 2008. aastal, kui etteütlust tegi üle 200 eestimaalase.
- Aasta-aastalt on osalejate hulk kasvanud, mullu ja tänavu tegi etteütlust juba üle 10 000 inimese.
Allikas: ERR
Ennem võiks natukene teha taustauuringut ,kas rahval on üldse huvi taolise jama vastu. Nagu nägite ,siis huvi puudus.. ja se on reaalne elu ,vägisi midagi ikka ei tee. Need ajad jäid kolhoosi aegadesse
Emakeele päeval kirjutas e-etteütlust ligi 15 tuhat inimest üle Eesti. Lisaks need inimesed, kes kirjutasid seda kodus paberile ja üleüldisesse statistikasse ei läinud. Mis siia rahvas puutub? Kedagi ei agiteeritud ega sunnitud. Miks peab sellise asja jaoks taustauuringut tegema? Kirjutavad need, kellele see huvi pakub. Ikka head tuju teilegi!