Kirgliku keelesõbrana pani Oru kultuurisaali perenaine Viivika Orula emakeelepäeval lauad välja, et koos oma kandi rahvaga Vikerraadio e-etteütlust teha.
Kümme minutit enne kella kümmet seisab Oru vana vallamaja ees ERRi kirjadega auto. Orula on kultuurisaali kahe poolega uksed lahti löönud. Raadio mängib. Rahvalik laul toob mingil imelikul põhjusel meelde hiirekõrvus kased ja suvistepüha õhtu, kuigi on emakeelepäeva hommik, märtsikõle ja tuuline.
Rahvusringhäälingu Läänemaa korrespondent Juhan Hepner seisab vana vallamaja inimtühjas koridoris ja silmitseb hämmeldunud ilmel ENSV entsüklopeedia esimese köite sisse istutatud kaktust – tuttuue näituse eksponaati, mis laiendab tavakäsitust raamatutest: kui neist lõpuks ka midagi muud ei saa, siis lillepoti ikka.
Aga mitte sellepärast ei ole ERR ja Lääne Elu kohale tulnud. On emakeelepäev. Vikerraadio e-etteütluseni, mida mullu kirjutas üle 10 000 eestimaalase, on jäänud napilt pool tundi. Orula on oma kandi rahvast ärgitanud, et tuldagu kella kümneks kultuurisaali ja pandagu koos oma õigekirjaoskus proovile. Seltsis oleks segasem, aga õigekirjagurmaanide ootel saal on tühi kui kell. Uksest möödub keegi mees, aga sisse ei tule.
Ennem võiks natukene teha taustauuringut ,kas rahval on üldse huvi taolise jama vastu. Nagu nägite ,siis huvi puudus.. ja se on reaalne elu ,vägisi midagi ikka ei tee. Need ajad jäid kolhoosi aegadesse
Emakeele päeval kirjutas e-etteütlust ligi 15 tuhat inimest üle Eesti. Lisaks need inimesed, kes kirjutasid seda kodus paberile ja üleüldisesse statistikasse ei läinud. Mis siia rahvas puutub? Kedagi ei agiteeritud ega sunnitud. Miks peab sellise asja jaoks taustauuringut tegema? Kirjutavad need, kellele see huvi pakub. Ikka head tuju teilegi!