Leierkastimees lähenes mulle eemalt. Olin just ümber Ateneumi nurga keeranud, et Helsingi peavaksalisse minna, kui keset tuisuilma teda märkasin.
„Plinn-plõnn-plõnn“ kostis kõrvu, kuid meloodiast aru ei saanud. Eestis polnud ma sellist leierkastimeest enne näinud ja kõik see mõjus keset keerlevaid lumehelbeid imelisena. Aeg oli selleks igati sobiv, jõululaupäeva õhtupoolik ikkagi.
Inimesed kõnniteel ruttasid kes kuhu – koju või kirikusse. Ateneumi peatrepi ees saime leierkastimehega kokku.
Plinn-plõnn-plõnn.
Leierkast ehk väntorel vuras ratastel ja seda küllaltki suurt muusikariista lükkas vanamees enda ees. Ta oli üsna pikka kasvu ja hoidis ennast veidi kühmu. Luider väljanägemine, habetunud. Sall oli tugevasti ümber kaela sõlmitud, seljas pikk hall mantel. Läkiläki paelad olid lõua alt kinni seotud, sest tuul mõjus üsna vingena.
Plinn-plõnn-plõnn.
Leierkastimees tõmbas käpikuga üle vesiseks muutuva nina ja vaatas nagu mitte kedagi märkavalt eemal platsi peal, rahvusteatri ees asuva Aleksis Kivi ausamba poole. Seisin temast paari sammu kaugusel ja astusin ligi, puistates mõned mündid tema hoiukarpi. Vanamees noogutas vaevumärgatavalt.
