Pärast kosutavat hommikusööki külalistemajas teise reisipäeva hommikul tassisime esmalt seljakotid sadamasse, kust õhtul pidi väljuma laev Shetlandile. Päeva ennast kasutasime Aberdeenis ringivaatamiseks. Seljakottide hoiuruumi andmine sarnanes lennujaamas pagasi äraandmisega – enne pagasiriiulile jõudmist valgustati need läbi. Hankinud seejärel linna peamisel kaubandustänaval Union Streetil asuvast turismiinfopunktist mitmesuguseid kaarte ja brošüüre, suundusime linna avastama.
Kuigi käisime jalgsi, võttis vasakpoolse liiklusega harjumine aega. Tänavaid ületades vaatad ikka harjumuspäraselt vasakule ja siis paremale, mitte vastupidi. Nii juhtus päris mitmel korral, et esmapilgul tühja tänavat ületades tuli nurga tagant täiesti valelt poolt auto ja pidime mõne kiirema sammu tegema, et eest ära saada.
Juba esmamulje Aberdeenist oli kui hallist linnast ja hiljem ringi käies see mulje ei muutunud. Halluse põhjust pole vaja kaugelt otsida. Hooned on ehitatud käepärasest ehitusmaterjalist ehk kohalikust graniidist. Sellepärast kutsutaksegi Aberdeeni graniitlinnaks või ka hõbedaseks linnaks, sest päikese käes hakkab graniit helkima. Kirde-Šotimaal leiduvat graniiti, mille värvus võib varieeruda helehallist sinise ja roosani, on ehitusmaterjalina kasutatud juba väga ammustest aegadest. 17. sajandil, kui graniiditöötlemine hakkas võtma tööstuslikke mõõtmeid, eksporditi seda isegi Londonisse. 19. sajandi lõpuks oli Aberdeen maailma suurim graniidikaubanduse keskus, kuid 20. sajandil algas graniiditööstuse allakäik ja 1970. aastateks oli jäänud vaid mõni üksik tootja.
