Haapsalu raamatukogu laenutuste edetabelis võidutsevad välismaised krimkad, mille järele lugejad haaravad juba enne, kui need kohale jõuavad.
Edetabeli iga tundmata-teadmata autorgi osutub krimikirjanikuks ja küsimus „Mis see on?“ saab vastuseks: „Krimka!“ Andunud krimifänn neelab 30–40 teost aastas. Kuigi kirjastused paiskavad krimilugusid lettidele rohkem kui eales varem, orienteeruvad fännid krimidžunglis raskusteta. „Nii kui midagi müüki tuleb, on raamatul saba taga,” ütleb Haapsalu raamatukoguhoidja Anni Kaasik.
Edetabeli esisajas on krimkad seljatanud nii välismaised lemberomaanid kui ka omamaised autorid, keda võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Neistki on mitu just krimikirjanikuna tuntud. Kadunud on Petrone kirjastuse seni menukas „Minu …” sari.
Rohkem kui kaks kolmandikku esisajast on krimi, millele tekib järjekord juba enne, kui trükisoe teos raamatukokku jõuab. 2023. aasta edetabeli raamatud on nii populaarsed, et esiviiekümnest õnnestub pildistamise jaoks virna laduda napp kümmekond – kõik on väljas. Raamatukoguhoidjad saalivad edasi-tagasi ja naasevad tühjade kätega. Klahvid klõbisevad. Kas on? Väljas. Just läks välja. Tuli ja läks. Oli ju?! Just nägin. Ju keegi siis jõudis ...
Krimkad lähevad nagu soojad saiad. Lugejate armastus on reetlik. Kolm aastat esikohal püsinud Ameerika zooloogi Delia Owensi lembekrimiromaan „Kus laulavad langustid“ on troonilt tõugatud ja kukkunud Eero Epneri „Lembit Ulfsaki” järele teiseks. Ulfsak on siiski anomaalia. Aastaid lugejaid lummanud elulooraamatuid ilmub ja haaratakse üha vähem ning poetub edetabelitesse näpuotsaga.
Niisiis on moderntlik kirjandus endale lugejaid leidnud, kurb, sest inimesed kaugenevad üha rohkem reaalsusest.
mida kõike nälja omale sisse ei aja