Saueaugu teatritalu suvelavastus „Kotka tee taeva all” vestab igatsusest, mille ühe inimese paleus teistesse jätab.
Hiljaaegu Ela ja Sära stipendiumiga pärjatud Priit Põldma „Kotka tee taeva all” paneb punkti Saueaugul mängitud kirjandusloolisele triloogiale – 2018 „Ilmavõõras” Uku Masingu ja Jaan Kaplinski ainetel, 2021 „Kadunud kodu” Ernst Enno ainetel ja nüüd siis „Kotka tee taeva all”, mis tõukus algselt Nikolai Baturinist, kellest jäid lõpuks vaid kirjad, isa kirjad, mida ema lastele ette loeb. Põldma on kõikide teksti autor, „Kadunud kodu” lavastas ta kahasse Margus Kasterpaluga, nüüd siis kõik üksi.
Igatsust on Põldma käsitlenud ka kahes varasemas tükis, aga see on olnud konkreetsem, defineeritum, ühe või teise looja elu- või loomelooline, tänavune on kolme kokkuvõte, üldistus.
Kannab küll. Nädal pärast esietendust lugesin „Kurvitsa päästmist” – Vahur Laiapea ja Peeter Sauteri katse tabada toda hull-geniaalset hulkurpoeeti ja üksiklast tõi taas silme ette pilte suvelavastusest.
„Kotka tee taeva all” on igatsust tulvil. Lapse igatsust isa järele. Naise igatsust mehe järele. Inimese igatsust läheduse järele, teise inimese järele. Looja igatsust avaruse, tabamatu järele. Igatsust tabada imet, kunstis või elus, olgu või hetkeks, tulgu pärast või veeuputus. Eks tuleb ka.
Igatsus on salakaval, ajades oma võrseid sinna, kuhu ei oskaks arvata, pannes inimese tegema seda, mida ei peaks. Või mine sa võta kinni, võibolla ikka peaks, olgu teistest või tükid taga. Üks on selge – igatsus ei sünni tühja koha pealt, keegi või miski peab seemned hinge külvama, et see tärgata saaks.
Õnnega koos on need, kel on miskit, mis igatsust toidab, mõni tühiasi – kotkasulg, sall, kust lõhn on ammugi hajunud, koltunud päevapilt, piip. Või just vastupidi, ei olegi õnnega koos. Kui midagi ei oleks, mitte ühtegi asja, jääks igatsus nälga. Siis ei jääkski temast ehk midagi järele. Aga kas inimene, kes midagi või kedagi ei igatse, on üldse võimalik? Kas pole just igatsus inimeseks olemise mõõt?
Ega see mingi meelakkumine ole. Isa, kirjanik, küllap kuulus, on ära. On vaid kirjad, igatsust täis. Või pole neidki, on vaid nimi raamatu kaane peal. Isa ennast pole sa näinudki, ei näe ka. Vaataja ka ei näe, isa, kirjanik, küllap kuulus, ei ilmu kordagi lavale. Ega me temast suurt midagi teada saa peale selle, et kirjanik. Need, keda vaataja näeb, on rohkem või vähem katki. Kotka tee taeva all on neisse jätnud jälje. Katki on kirjaniku lapsed Vahur, Erik ja Mirjam, viimane ehk kõige vähem, aga ega igatsus sellepärast veel väiksem ole. Katki on Vahuri ja Mirjami ema ning kirjaniku abikaasa Doris, katki on Eriku ema Sigrid. Katki on kirjaniku naabrimees Hermann (Andres Mähar). Kõigisse neisse on külvatud igatsuse seemned, need on kasvama läinud ja kuidagi tuleb sellega hakkama saada, oma eluga, sest isal, abikaasal, armukesel (kuulsal kirjanikul) on/oli oma elu, oma paleused ja pained, neist me ei tea.
Võime vaid aimata. Püüda mõista, nagu püüavad Mirjam ja Doris, ema ja tütar. Kas ka mõistavad? Ja kui Mirjam ehk mõistabki, siis Doris pigem õigustab iseend – kas ei muuda see igatsust veelgi suuremaks?
„Kotka tees taeva all” on palju kauneid ja kriipivaid stseene, mis võtavad hinge kinni, libisedes siis kuhugi hämusse, et päeva või paari või nädala järel taas teadvusse liuelda. Väike Erik (Sander Roosimägi) emaga (Grete Jürgenson). Vahur (Andres Mähar) ja Neti (Grete Jürgenson), kohvrid pakitud, mineku peal. Doris (Kaie Mihkelson) ja Tiit (Sander Roosimägi) oma abitus akrobaatikas. Erik ja Mirjam (Grete Jürgenson) adumas, et käeulatuses värelevat õnne ei saa nad kunagi kätte. Võimatu.
Seda päevapiltidena taeva alt pudenevat suurt ja valusat igatsust on „Kotka tees” nii palju, et see ei mahu Saueaugu vanade palkseinte vahele ära, uksed tuleb lahti lüüa, et mustvalge muutuks selleks, mis ta on – lihtsalt joonistus, millel ei ole mitte mingit tähtsust, aseaine, abitu katse tabada ilmaimet.
Saueaugul on ikka uksi lahti löödud, miks ei peakski löödama, kui juba nii on, et kõik on üks suur teatrisaal – tasandikkudele laskuv udu, rinnuni rohi, vanad kuused ja õigel hetkel vallandunud vihm.
Enamasti see kannab. Kandis ka seekord, kui mustvalge pilt (pärispilt, dekoratsioon) sai õuevalgusest raami, mis laienes, kui pilt näitlejate kantuna kaugenes, nii et muutus peaaegu täpiks.
Tugev kujund, mis kohapeal võis ehk mõneti farsina mõjuda. Teatud farsilikkust kumas veel mõnestki stseenist, nagu oleks kunstnik haaranud pintsli ja täiendanud õrna akvarelli paari hoogsa guašilöögiga. Jäägu see, kas see on hea või halb. Igatahes jäi meelde. Võimalik, et just see õhtusse kantud mustvalge pilt ongi kogu lavastuse kvintessents, mis on vaatajal meeles ka mõne või mõneteistkümne aasta pärast – see tohutu avarus, selle järele igatseda, seda püüda ei ole ju patt?!
„Kotka teed taeva all” mängitakse homme sel suvel viimast korda. Loodetavasti mitte viimast suve.
„Kotka tee taeva all”
Autor ja lavastaja Priit Põldma.
Osades Grete Jürgenson (Rakvere teater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Andres Mähar (Vanemuine), Sander Roosimägi, Madis Martin Kasterpalu, Oliver Valk.
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater).
Heli Raido Linkmann, valgus Priidu Adlas (Eesti Draamateater).
Allikas: Saueaugu teatritalu
