Eri rahvusvahelised organisatsioonid on avaldanud viimasel ajal arvutusi hinnatõusu allikate kohta ja jõudnud järeldusele, et märkimisväärne osa euroala hiljutisest inflatsioonist on tulnud kasumite kasvust.
Selle aasta esimeses kvartalis olid Eesti tarbijahinnad* 31 protsenti kõrgemad kui 2019. aasta esimeses kvartalis. Kasumid tõstsid hinnataset ligikaudu 12 protsendi võrra ehk ligi 40 protsendi ulatuses kogu hinnatõusust.
Varasemast on teada, et kiire hinnatõusu ajal suurenes majanduses juurdehindlus. Seda saab suuresti selgitada tegevusaladega, mille väljamüügihinnad maailmaturul kasvasid, näiteks energeetika ja põllumajandus. Ülejäänud harudes jäi aga juurdehindlus keskeltläbi varasemale tasemele. See tähendab, et hindasid oli võimalik tõsta sama kiiresti, kui kasvasid sisendikulud. Teisisõnu kasvatati ka kasumeid sama kiiresti kui kallinesid sisendid.
Viimaste aastate hinnatõusust ligikaudu 20 protsenti on tulnud sellest, et ettevõtete tööjõukulu pakutava toodangu kohta on kasvanud, ja 40 protsenti sellest, et kapitalitulu toodangu kohta on suurenenud. Ülejäänud inflatsioonis mängib suurt rolli impordi kallinemine. Need proportsioonid on sarnased euroala keskmiste näitajatega.
Analüüs näitab, et kasumite kasvu mõju hinnatõusule on hakanud vähenema. Arvutuste aluseks on majanduskasvu (SKP) andmed, kus kasumite kasv oli tänavu esimeses kvartalis aeglasem kui ettevõtete statistikas. Seetõttu on võimalik, et kasumite roll võib olla esimeses kvartalis alahinnatud. Isegi kui kapitalitulu ja impordihinnad enam inflatsiooni ei panustaks, oleks inflatsioon tööjõukulu kiire kasvu tõttu ikkagi ligi 4 protsenti ehk mineviku keskmisega võrreldes väga kiire.
Kui võrrelda 2023. aasta esimese kvartali hinnataset koroonaviiruseelse ajaga ehk 2019. aasta esimese kvartaliga, on hinnataseme tõusu hoogustanud kõige rohkem kasumite kasv kinnisvara-, energeetika-, finants- ja kaubandussektoris. Nimetatutest kaks esimest andsid kapitalitulu kasvu mõjust poole ja kõik neli tegevusala kokku ligi 75 protsenti kapitalitulu kasvu mõjust inflatsioonile. Need on tegevusalad, mis mõjutavad erinevate ettevõtete sisendikulusid ja seega kaudselt väga paljude toodete hinda.
Juurdehindlusest räägitakse sageli kaubandussektori puhul, kuna seal on seda kõige lihtsam jälgida, kuid analüüs näitab, et suur osa hinnatõusust on siiski pärit teistest sektoritest. Kaubandussektoriga otseselt seotud hinnatõusust annab peamise osa tööjõukulu suurenemine.
Analüüsi tulemuse tõlgendamisel tuleb arvestada, et vaatleme niinimetatud ühikukasumeid ehk kapitalitulu ühe toodanguühiku kohta. See tähendab, et kui kapitalitulu kasvab sama kiiresti kui toodang, siis see ei mõjuta hindu. Hinnad tõusevad, kui kasumid kasvavad toodangust kiiremini. Samuti tõstavad kasumid hinda, kui toodang küll väheneb, kuid kasumid ei lange.
Lisaks ostujõu kahandamisele mõjutab kiire inflatsioon konkurentsivõimet, kuna hoogne hinnakasv avaldab survet kodumaistele tootmishindadele. See omakorda tähendab, et eksporttoodete tootmine muutub kallimaks ja eksportivatel ettevõtetel on välisturul keerulisem konkureerida.
Kapitalitulu reageerib nõudluse muutustele harilikult kiiresti, sest palkade läbirääkimine võtab aega ja seega majanduskriisides langevad kasumid kiiresti, aga ootamatute nõudlusest tulenevate šokkide korral need ka kasvavad kiiresti. Kui turule sisenemine on lihtne, meelitab kasumite kasv ligi uusi ettevõtteid ja see aitab hinda alla tuua. Eesti turg on aga väike ega pruugi olla uutele pakkujatele atraktiivne.
Eestis on vaja rohkem tähelepanu pöörata tarbijatele info jagamisele. Kiire inflatsioon raskendab arusaamist sellest, mis on kaupade ja teenuste mõistlik hind, ning sellistes tingimustes on hindu lihtne tõsta. Minevikus on teistes riikides püütud seda lahendada konkurentsiameti tugevama sekkumisega turule, kuid see ei pruugi enam tingimata aidata, sest võib muuta turu uutele pakkujatele veel vähem atraktiivseks. Osa kiirest hinnatõusust tulenebki tõenäoliselt sellest, et tarbijatel ei ole sama head infot kui ettevõtetel, ning seda tühimikku tuleks täita usaldusväärse ja avalikkusele tasuta pakutava analüüsiga. Me ei peaks häbenema küsida, miks ühe või teise toote hind on nii palju kasvanud, leppides lihtsalt selgitusega, et hinnad kasvavad, sest kõik teised tõstavad ka hindu.
Analüüs võtab arvesse nii kaupade ja teenuste kallinemise otsest mõju tarbijahindadele kui ka väärtusahelas tekkivat muud inflatsiooni. Näiteks elekter ja üür kuuluvad majapidamiste tarbimiskorvi ja seega mõjutavad tarbijahindu otse, aga need on ühtlasi oluliseks ettevõtete sisendiks ja mõjutavad tarbijahindu ka kaudselt. Selline kaudne mõju on arvesse võetud, kasutades 2015. aasta sisend-väljundtabelit, mis on küll praeguseks üsna vana, kuid siiski seni avaldatutest kõige värskem. Tabeli abil on jagatud tarbijahind eri allikate vahel kaupade lõikes. Saame vaadata, kui suure osa hinnatasemest annab ühe või teise kauba tootmiseks vajalik kapitalitulu ja tööjõutulu. Saadud kaalude abil on hinnatud, kui palju on tööjõu- ja kapitalitulu kasv tooteühiku kohta mingil tegevusalal hinnataset suurendanud.
* Tarbijahindadena on vaatluse all eratarbimise hinnaindeks ehk eratarbimise deflaator.
Eesti Pank peaks muutuma ministeeriumi osakonnaks, sest iseseisva asutusena puudub tal vajadus. Samas ökonomistist SALK agitaatori musta valgeks rääkimine peaks olema kvaliteetses ajakirjanduses välistatud. Kui juba kapitalistlik majandussüsteem ja turu toimimine on süüdi kõikides hädades:) Seetõttu tundub “majandusteadlase” kirjutis olevat küündimatuse tipp ning pigem kantud PR tegevusest, et ilustada halba olukorda reaalsuses, mis on tingitud Euroopa Keskpanga rumalast rahapoliitikast ning Eestis valitsuse käpardlikust fiskaalpoliitikast.
kartelli kokkulepped kaubanduses, kütuse äris, toitlustuses, energia tarnetes
ahnus, kõik kulud tarbija kaela määrida, lisaks ka ülbus alusetult hindu tõsta
Hinnatõusu on ikka igal pool – kui heinarull maksis eelmisel aastal 10 eur, siis nüüd küsib mõni juba 50 eur. Viiekordne tõus! Kui küsid, millest nii suur tõus, siis ainuke argument on et toormaterjali vähe. Samas kütuse hind ei ole nii palju tõusnud. Jah, aega kulub võib-olla selle hõredama massi maast üles korjamiseks veidi rohkem aga nii suurt vahet ikka sisse tulla ei tohiks! Nõukaaegne mentaliteet et mida vähe, see hirmkallis, töötab nende “heinaärikate” enda vastu. Kui paljud inimesed otsustavad oma loomakarja selle ulmelise sööda hinna pärast vähendada, siis kellele need “ärikad” järgmisel aastal oma toodangut müüvad???
Heinatehasele müüvad. Kokkuostja Kevili ehitab veel Lihula alla uut tehast. Läheb araabiamaade kaamelitele. Vedas kui saite veel kümnekaga eelmisel aastal, heinatehas maksis juba siis 20.
Hõreda rohu kokku korjamiseks tuleb tööd ja kulutusi teha umbes sama palju kui tihedama jaoks – kõik masinad peavad pinna nö üle käima. Lisaks tuleb varuda sealt kust muidu seda ei tehta, st kivide jms tehtud kahjusid jne. Masinad ja masinaosad maksavad hingehinda.
Peamine inflatsiooni põhjus on ikka “rahatrükk” ehk lisaraha paiskamine ringlusesse, mis arusaadavalt raha väärtust langetab.
Targad inimesed, selgitage, miks inflatsiooni peatamiseks ei rakendata seda protsessi vastupidises suunas? Osa raha tuleks ringlusest kõrvaldada ning voilaa – raha väärtus tõuseb taas…
Või on küsimus lihtsalt selles, et kõrge inflatsiooni tingimustes on riikidel lihtsam oma hiigelvõlgasid teenendada ning seda kõike muidugi siis hävivate pensionifondide ja inimeste säästude arvelt.
kui sinu töövõtulepingul puudub number, mille eest sa tööd teed siis tõesti võib printeri käima panna. Inflatsiooni tekitavad monopolis olevad firmad ja tavainimesed.
Väljavõte Wikipediast:
“Kuigi lühikest aega võivad hinnataset mõjutada mitmed tegurid, on pikas perspektiivis kõige olulisem hinnataseme determinant rahapakkumine.
•Inflatsiooni põhjused.
Raha trükkimine on peamine põhjus, miks maailmas toimub inflatsioon. Mida rohkem raha on maailmas, seda väiksem on selle väärtus…”