Kalle Laanet: vaenamisest ja vabadusest

Kõik muutub. Umbes 2500 aastat tagasi tegutsenud Herakleitos pakub ajaloolastele ja filosoofidele tänini palju vaidlusainet ning mõne asjatundja meelest pole isegi selge, kas niisugune isik üldse olemas oli.

Ometi on üldiselt levinud teadmine, et just temalt pärineb tõdemus panta rhei ehk kõik voolab, kõik muutub. Herakleitose isikust rohkemgi pakub vaidlusi ja tõlgendusvõimalusi see mõttetera, kuid püsin üldlevinud tõlke ja tõlgenduse raames – kõik muutub.

Herakleitose ajal oli seadusi ja muid kehtestatud norme, keeldusid ja käskusid praegusega võrreldes vähevõitu, ja seda mitte üksnes tehnilistel põhjustel. Tehnilisteks pean siinkohal näiteks valdkondi, mida veel hiljaaegugi olemas ei olnud ja mis seetõttu ka seadustega reguleerimist ei vajanud. Küberkuriteod, mootorsõidukid ja tulirelvad kui niinimetatud kõrgema ohu allikad – nimekiri on pikk. Eelkõige olid inimesed hoopis teistsugused ning seetõttu olid erinevad ka inimeste kooslused, kogu- ja ühiskonnad. Jättes peatükke inimkonna õigusalasest arenemisest vahele, asun otse vaenukõne kui normatiivset korraldust vajava nähtuse juurde.

Muidugi oleks mul väga hea meel, kui ei peaks sellise teemaga üldse tegelema. Inimesed oleksid õnnelikumad, kui kehtiksid arusaamad ja kirjutamata reeglid, milliseid mäletan oma lapsepõlvest. Need kehtisid, see tähendab, et üldiselt peeti neist kinni. Polnud vajadust eristada kuri- ja väärtegu, sest seda viimast valdkonda korraldas ühiskond oma hoiakutega. Praegu ei saa ühiskond end korraldatud pelgalt hoiakutega,  vaja on konkreetseid norme – seadusi ja teisi niinimetatud õigusakte koos neis sisalduvate sanktsioonidega ehk ette nähtud karistustega, mille rakendamiseks on omakorda vaja riiklikku sundi, igasuguseid organeid ja institutsioone. Labaselt öeldes võmme ja vangimaju.

Meie taasiseseisvumisega koos ühiselt kokku lepitud kõige tähtsam normistik ehk põhiseadus sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Karistusseadustiku ligi poole tuhande paragrahvi seas leidub ka sellekohane hoiatus: tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, karistatakse…

Nagu näeme, on see sõnastus konkreetsem, nimetades ohtu elule, tervisele ja varale, aga ega seegi selgita, kus on sõnavabaduse ja vaenuliku teo piir.

Seadustes pole ju võimalik ette näha kõiki elus ette tulevaid juhtumeid ning nii olemegi olukorras, kus pahasoovija ja -tegija leiab võimaluse, mille peale mõistlik ehk korralik inimene ei tule, ning siis hakkavad tööle õiguskaitseorganid ja jahvatama kohtuveskid, enamasti nendesamade korralike kodanike kulul, kes pole midagi paha teinud. Nii jõuame ühe õigusemõistmise vanima ja küllap ka suurima probleemi juurde: piiravad normid on kehtestatud võrdlemisi väikese ühiskonnaosa tõttu. Neid, kes ikkagi seadust rikuvad, on suhteliselt vähe. Ka neid, kes karistuse kartuses jätavad pahateod tegemata, on pigem vähem kui neid, kes käituvad kaaskodanikele vastuvõetavalt seadusele ja karistusele mõtlemata.

Karistusega ähvardades kaitstakse võimalikke ohvreid ja tehakse seda igal ajajärgul nii hästi, kui teadmised ja kogemused võimaldavad. Ometigi riivab ka praegu menetlusse saadetud niinimetatud vaenukõne seaduse eelnõu enamasti neid, kellel ilmselgelt pole mingit kavatsust õhutada vaenu ja vihkamist. Vähemalt selles osas, mis meile kätte paistab.

Ma ei tea, kuidas seda probleemi lahendada ja mind ei lohuta tõsiasi, et seda pole teadnud ajaloo vältel paljud targad ja targemad inimesed. Kui me tänapäeva Eestis vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra, siis tõenäoliselt saavad paljud inimesed ja võibolla kogu meie ühiskond kannatada, ohus võib olla koguni meie iseolemine ja vabadus.

Toon ühe lihtsa näite nii-öelda tavapärasest õiguspraktikast, mida on mulle kirjeldanud üks jahiseltsi esimehest sõber. Teatavasti piiravad meie normid – seadused – liikumist võõral maal. Üks kõige selgemaid piiranguid on keeld liikuda mootorsõidukiga võõral maal. Noored ägedad mehed lasid (ja lasevad vast ikka veel) tihti oma moodsate masinate, kõige sagedamini ATVdega „otse“. Kui vanem mees ja jahiseltsi esimees neid korrale kutsus, kuulis ta vastuseks: „Aga ma ei tea ju, kelle maa see on!“ Sellisel puhul on lahendus lihtne ning seda see vanem ja targem selgitaski: „Kas see on sinu maa? Ei ole? No siis on see kellegi teise maa ja järelikult sinu jaoks võõras maa, millele sa ei tohi sõita!“

Lihtne olukord ja selge piirang on sellega minu arvates ka üsna lihtsalt ära seletatud. Oleks see vaenukõne ja vaenu õhutamine samuti nii lihtsalt seletatav! Aga nagu näeme – ei ole.

Selle eelnõu kriitikud ja vastased kasutavad oma seisukohtade põhjendusena sõnavabadust. Muidugi peab säilima sõnavabadus! See on üks peamisi vabadusi, mille najal meie kogu üldine vabadus püsib. Mõistagi ei keela ega piira tulevane seadus – kui see kord seaduseks hääletatakse – arvamuse avaldamist.

Vaenukõne reguleerimisele mõeldes meenub lapsepõlvest, et rannakülas parafraseerisid lõuapoolikud tihti tuntud vanasõnu ja nii jäi meelde, et „seni, kuni targem annab järele, annab kavalam peksa“. Sõnavabadusele toetudes vaenab see „kavalam“ oma poliitilist vastast, ka lihtsalt kedagi, kes talle ei meeldi. Meie kui rahva ja riigi vaenlane on meie hulka sokutanud isikuid, kes samamoodi sõnavabadust „kasutades“ külvavad vaenu ja pingeid inimeste ja inimrühmade vahele lootuses, et ühiskonnas tekivadki mitte lihtsalt pinged, vaid suisa vaen ja selle füüsiline rakendamine. Samamoodi kasutab vaenlane ära meie kohalikke „kasulikke lollpäid“.

See ei ole nõrganärvilise halb unenägu, see on kahjuks praegune tegelik olukord ja riiki ehk oma rahvast teenides peame seda kuidagi ohjama. Tegijate sõimamisest – ja vaenamisest – ei ole kasu. Rõhutan, et eelnõuga on kavas hõlmata üksnes kõige raskemad vaenukõne vormid, millel on potentsiaalne oht ühiskonna turvalisust ohustada. Suvalised roppused, solvangud ja labasused jäägu sotsiaalsete normide kontrolli alla.