Üle poole sajandi Läänemaa muistiseid uurinud arheoloog Mati Mandel pani tehtud töö raamatukaante vahele, lisades sinna lugusid arheoloogide igapäevaelust.
„Läänemaa muinasajast Lihula keskaega” pole kaugeltki traditsiooniline arheoloogiaraamat. Jah, seal on küll kirjas kalmed, asulakohad, muinaspõllud ja Lihula keskaegsed objektid, mida aastate jooksul uuritud. Nagu arheoloogiaraamatule kohane, leiab sealt uuritud muististe kirjeldused, piltidelt vaatavad vastu uhkemad leiud ning ei puudu järeldused, milleni uurimistöö on viinud. Vahel on tänu tehnika ja teaduse arengule uusi andmeid lisandunud ka aastate pärast. Näiteks 1973. aastal uuritud Kaseküla kivikirstkalme puhul selgus tänu luu-uuringutele paarkümmend aastat hiljem, et lisaks kirstu maetud vanemale mehele on mitu tuhat aastat hiljem tema kõrvale kalmeringi maetud imikuid.
Ometi on raamatus „Läänemaa muinasajast Lihula keskaega” palju sellistki, mida ei leia ühestki teisest arheoloogiaraamatust – see on arheoloogide töö köögipool.
