Alanud aasta lind on aul, keda võib näha kõikjal Eesti rannikuvetes. Jaanuari keskpaigas algab aulide pulmamäng, millest osavõtust annavad linnud märku kõlava lauluga – Ah-aa-aulik, ah-aa-aulik!
Aule iseloomustab kõlav ja meloodiline, just rannarahvale tuttav laul. Nii nagu nimi aul, on ka tema rahvapärased nimed alguse saanud linnu omapärase häälitsuse järgi.
Neid rahvakeeles ka kõvakaelaks nimetatud sukelparte võib lähedalt vaadelda suurte sadamate läheduses. Kuna enamus aule askeldab aga rannikust eemal, on nende silmaga tabamiseks vaja binoklit või vaatlustoru.
“Kuigi avameri moodustab Eesti looduskeskkonnast väga suure osa, on varasemate aasta lindude hulgas olnud merelinde vaid kaks korda – luiged 2007. aastal ja tuttpütt 2020. aastal. See on ka üheks peamiseks põhjuseks, miks Eesti Ornitoloogiaühing just auli tänavuse aasta linnuks valis,” selgitab auli aasta eestvedaja Leho Luigujõe.
„Aul on sarnaselt paljudele teistele arktilistele veelindudele merekeskkonna indikaatorliik, kes aitab peegeldada Läänemere seisundit. Samas eristub 2023. aasta lind kõikidest teistest Eestis kohatavatest arktilistest veelindudest – ta on eranditult Läänemerel talvitav liik, kes veedab siin suurema aja oma aastaringist ehk ligikaudu kaheksa kuud aastas,” lisab Luigujõe.
Aulile kui langeva arvukusega liigile pööratakse suurt tähelepanu ka rahvusvaheliselt ning ta on lisatud ülemaailmselt ohustatud linnuliikide nimekirja ja kantud ohualti liigina IUCN-i punasesse nimekirja. Aasta lindu ohustavad peamiselt avamere tuuleparkide rajamine toitumisaladele, merereostus ja kaaspüük.
Aasta linnuga saab lähemalt tutvuda üle Eesti toimuvatel loodusõhtutel, Lääne-Eestis toimuvatel auliretkedel ja -vaatlustel ning rändnäitusel. Ka saab kaasa lüüa kesktalvisel veelinnuloendusel ja digijoonistusvõistlusel. Auli aastale paneb punkti traditsiooniline suur linnuõhtu.
