Katarine Rosalie: epistel Universumi sõdalastest ja patuste karistamisest

Võitlus hea ja kurja vahel on käimas kibedasti, mu armas rahvas, nagu võib nüüd juba näha meie riigikogu saaliski. Meie mehed ei anna järele, ei taandu niisama ja vaguralt, ei jäta õigust lapsepilastajatele ja pepupiltnikele! Juba on nad sundinud Marko tagasi astuma ühelt kõrgelt ametikohalt, küll varsti kihutavad nad ta jalahoopidega alla tervelt Toompealt! Või kui ta jonnakalt ja kuritegelikult on otsustanud kõik hoobid välja kannatada ning oma pahedele ja nende külvamisele truuks jääda, siis jätkavad meie mehed tema karistamist, kuni ta lõpuks annab alla ja alistub Valguse jõule.

Viimati häbistas meie Martin teda nõndaviisi terve riigikogu ees, kui luges puldist Marko tehtud rüvedate lapsefotode kirjeldusi otse mikrofoni ja valjuhääldisse. Laste nimed, mis pildid, mis poosides, mis kohad paljad, mis ja kuidas. Kõik luges ära! Kahju ainult, et lapsi endid kohale ei toodud seda kõike oma sõnadega üle kinnitama. Oleks pidanud! Siis oleks süüdlase häbi ehk suurem olnud! Aga praegu ei olnud vist üldse häbi. Sest iga inimolend, kelle rinnus tuksleb Valgus, oleks selle ettelugemise peale end tundnud ära selles patus, oleks kibedasti nutma puhkenud ja oma toolilt põlvili põrmu langenud ja palunud andestust Universumilt ning kõigilt selle headuse jõududelt. Ning oleks siis aladuses ja häbis igaveseks Toompealt minema roomanud.

Aga kas Marko üldse midagi sellist tundis? Vaevalt. Nagu kogu see ülejäänud reformide kamp, see pimedusega löödud kurjategijate ja soroslaste, häbitute liberastide vandeselts, ei tundnud arvatavasti vähimatki kahetsust ega süüd, vaid ainult viha enese läbikukkumise ja paljastamise pärast. Ning ainus, mis nad kõige selle peale ütlesid, oli Kaja protesteerimine, et riigikogu esimees Jüri Martinil mikrofoni poole jutu pealt välja ei lülitanud! No tule taevas appi!

Minu lootused aga on nüüd Varro ja Markuse peal, kes sellel nädalal teatasid, et kandideerivad koos EKREga valimistel riigikogusse, et võidelda koos nendega Valguse võidu ja konservatiivsete väärtuse püsimajäämise eest. Ja tuvi Maaru tuli kohe seepeale teatega: Universum on meile Sündmuste Pöörajad ja alatutele vitsa saatnud! Panin seepeale kohe kaarte ning julgen eesseisva kohta öelda nüüd järgmist.

Pane tähele, mu armas rahvas, selle asjaga pole sugugi veel lõpetatud. Kaks korda veel hüütakse Marko patte riigikogu kantslis maha otsekui kirikus, aga kui tema sellest ei õpi ja ise vabatahtlikult Toompealt pattu kahetsedes ei lahku, siis kolmandal korral karistus enam sellega ei piirdu. Kolmandal korral tehakse Varro ja Markuse targal juhatusel riigikogu saali üles suur tuli ja aetakse kuumaks katlatäis poslamaslat, ning siis selles õlis keedetakse aeglaselt Marko patune liha, et sellest karistusest saaksid hoiatust teised liberastid, kel räpased ja ropud teod meeles mõlguvad.

Seejuures kaugeltki mitte ei lülitata välja saali mikrofoni, sest kellegi suud ei pea sulgema, kui ta karistust kannab. Pealegi on meil sõnavabadus, mille Kaja muidugi ära unustas, kui Jürile etteheiteid tegi, aga meie juba ei unusta!

Mõtlen sellele ja mu süda tunneb juba ette magusat õnne. Lõpuks ometi on Püha Perekond saanud endale toeks ja abiks kaks vankumatut ususõdalast, Varro ja Markuse! Aimasingi, et see kord juhtub, sest sellest sosistas mulle allikas, sellest sahises Palivere künnapuugi, Ning nüüd lõpuks on sündmused alanud ja jõud liikvele läinud.

Lappasin täna hommikul raamatukogu lugemissaalis läbi kõik ajalehed, mis seal käepärast olid, ja lõikasin salaja küünekääridega igalt poolt välja Markuse ja Varro fotod, et mehi nende piltide kaudu ka enda poolt jõustada. Kleepisin need oma kodu pühasse nurka meega maha ja puistasin peale leivapuru ning lõikasin sinna ka veidike oma ihukarvu, sest ihukarvadesse talletub inimese vägi. Nii saan ma veidikene enda väest neilegi üle kanda ja kosutada neid leiva ja meega. Olgu neil palju jõudu eesseisvas heitluses, sest kerge ei saa see olema mitte! Kuid kui Universum ise nad saatis, küllap nad juba teavad isegi, millega silmitsi peavad seisma. Nende kätes on meie võit

Saada sinagi neile mõttes armastust ja jõudu, mu kallis rahvas, ja ära karda midagi. Ükskord me võidame niikuinii.