Ukraina-Venemaa sõja alguspäevadel küsisin ühelt tuttavalt, et kuidas ta Venemaal elav õde toimuvasse suhtub.
Vastuseks oli umbes selline lause: „Ta üritab ennast kogu sellest asjast väljas hoida, ei vaata televiisorit, käib vaid tööl ja tuleb pärast koju ning läheb magama.” Ma ei olnud eriti üllatunud. Kunagi ütles hea sõber, ERR-i Moskva korrespondent Anton Alekseejev Vikerraadio intervjuus (tsiteerin mälu järgi): „Venemaal pole inimesed harjunud vastutama. Nad arvavad, et poliitika on midagi räpast, millega tavainimene tegelema ei pea.” Sellega tabas Anton naelapea pihta.
Olles tänaseks ise juba veerandsajandi jagu regulaarselt Venemaal käinud, siis ongi nii, et laialt on levinud arvamus: poliitika on räpane asi. Tavainimene peaks selle arusaama järgi hoidma ennast igasugusest poliitilisest tegevusest eemale, sest tegemist on korrumpeerunud käsi-peseb-kätt valdkonnaga. Mis on suuresti ka tõsi.
Keda see huvitab kuidas tavainimene suhtub ? Kõrge mäng käib isegi üle keskmiste riikide peade väikeriikidest rääkimata !
On alanud järjekordne maailma jõujoonte muutmine ja seekord on ohvriks toodud Ukrainlased.
Loodetavasti saabub varsti suur võit ja sõja elab üle nii mõnigi ukrainlane.
pluss, see käib täiel määral ka eesti poliitika kohta, tubli tovariz