Punamonumendid ja sõjahauad

Ukraina sõda on kolmandat korda päevakorda toonud nõukogude ajal paigaldatud monumentide saatuse – esimene arutelulaine oli kohe pärast Eesti taasiseseisvumist, teine 2007. aastal.

Punamonumentide arvu Läänemaal ei tea täpselt keegi. Muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste registris on neid kinnismälestistena arvel kuus ja Lääneranna vallas viis. Tegelikult on eri aegadel ja eri põhjustel paigaldatud monumente rohkem – nii kalmistutel, avalikus linnaruumis kui ka metsa all.

Muinsuskaitseameti Läänemaa nõuniku Kalli Petsi sõnul on tal kontoris 1970.–1980. aastatest pärit kaustik, kus on kirjas, milliste koolide hooldada on millised obeliskid ja millal tuleb nende juurde pidulikult lilli viia. Samuti on märkmikusse kirja pandud monumentide mõõdud ja joonised.

Läänemaa monumentide eemaldamise soov pole Petsi kõrvu jõudnud. Viimastel aastatel on Läänemaal eemaldatud vaid üks monument – Taebla kooli ehitusele ette jäänud sõjahaud ja hauatähis. Petsi sõnul tehti ühishaua likvideerimisel kõik korrektselt ja säilmed maeti ümber Maardu kalmistule.

Punamonumente saabki jagada kaheks: ühed on hauatähised, teised lihtsalt mälestusmärgid. „Tavalisi mälestuskive võidi panna eri põhjustel – kui tuli jälle sõja-aastapäev, mõeldi, kuhu mõni panna,” ütles muinsuskaitseameti ajaloomälestiste nõunik Ilme Mäesalu.

Nimed ja numbrid

Eesti ainus militaararheoloog ja sõjahaudade uurija Arnold Unt on aastate jooksul ümbermatmiseks välja kaevanud sõjaohvreid alates vabadussõjas langenutest kuni metsavendadeni. Nende vahele mahuvad nii Saksa kui ka Vene vormis teises maailmasõjas langenud, sh pronkssõduri juurde maetud.

Undi sõnul võib teises maailmasõjas hukkunute mälestusmärgid jagada laias laastus kolme kategooriasse. Esimesed on kalmistutel või kalmistute lähedal asuvad ühishauad, mis sageli on tekkinud juba sõja ajal ja kuhu võib esimestel sõjajärgsetel aastatel olla juurde maetud ümbruskonnast üles kaevatud surnukehi. „Nendega pole probleemi,” ütles Unt. Tema sõnul ongi just kalmistu koht, kuhu hukkunud peaksid olema sängitatud.

Küll aga ütleb militaararheoloog, et kivil olevaid nimesid ja maetute arvu ei tasuks kuigi tõsiselt võtta. Üle Eesti on ohtralt näiteid, kus hiljem on selgunud, et tegelikult on sellesse kohta maetud vähem või rohkem inimesi. Näiteks Võrumaal Urvastes maeti vahetult pärast sõda kalmistu juurde ühishauda 120 puusärgis 134 inimest, kellest ümbermatmise käigus suudeti tuvastada ainult 14. „Siis hakkas aga töö andmetega,” ütles Unt. See tähendas hukkunute lisamist maetute nimekirja, kuigi tegelikult neid hukkunuid ühishauda ei maetud. 1959. aastal oli paberite järgi Urvaste ühishauda maetud 200 ja 1980. aastateks juba üle 300 langenu.

„Neil oli jah komme, et sõjakomissariaadid panid hukkunute nimed kuhugi suvalise haua juurde,” ütles Mäesalu. „Ega üksikinimesed võimusid ei huvitanud. Praegu on ju samamoodi – soldat ja tema saatus Venemaad ei huvita.”

Teine kategooria on Undi sõnul mälestusmärgid, mis püstitatud langenutele, keda pole ümber maetud. „Sageli on hukkumise põhjuseks näiteks kerged äpardused,“ lisas ta. Või siis teise näitena, et kusagil metsas oli välilaatsaret ja need, keda ravida ei õnnestunud, maeti sinnasamasse. Mõnel pool püüti maetuid pärast sõda ümber matta, aga see ei pruukinud eri põhjustel õnnestuda, näiteks avastati, et neid on ümbermatmiseks liiga palju. „Nii pandi siis sinnasamasse püsti mälestusmärk, karudele ja huntidele imestada,” ütles Unt.

Seda sorti mälestussammas on näiteks Palivere kaupluse lähedal Palivere–Oonga tee ääres. Kaitse all oleval hauatähisel on kiri, et sinna on maetud leitnant Ilja Ivani poeg Starodubov ja 19 tundmatut. Mitmed Palivere inimesed on tunnistanud, et neil pole mälestusmärgi olemasolust aimugi olnud.

Ideoloogilised surnud

Kolmas kategooria on monumendid avalikus ruumis asuvatel ühishaudadel, need tekitavadki kõige rohkem vaidlusi ja vastuolusid. Undi hinnangul tuleks sellised ühishauad likvideerida. „Need on laibad, kes peavad surnuna ideoloogiat edasi teenima,” põhjendas ta. „Surnutega märgistatakse territooriumi.”

Sageli on need hukkunud olnud esialgu maetud kuhugi mujale, kuid siis millalgi pärast sõda ümber maetud linna või asula keskele, koolimaja või külanõukogu hoone lähedale, et pioneerid saaksid seal ühishaua juures auvalves käia. Just sellesse kategooriasse kuuluvad Tallinnas Tõnismäel asunud pronkssõdur, Haapsalu kesklinnas olev ja Taebla koolimaja lähedal asunud ning 2019. aastal lahti kaevatud ühishaud. Kusjuures Taebla hauda lahti kaevates selgus, et sinna polnud maetud 26 hukkunut, kellest kolm olid hauatähisel nimetatud nimeliselt, vaid seitsmes kirstus olid 11 inimese säilmed. Tegu oli Nõukogude sõjaväelastega, aga nende isikuid pole võimalik tuvastada. „Hauatähisel jäeti mulje, et need inimesed on siia maetud. Aga tegelikult on see puhtakujuline fiktsioon,” ütles Unt, kes Taeblasse maetud ekshumeeris.

Kolmele haudadega seotud mälestusmärkide kategooriale võiks lisada neljandagi – need on mälestusmärgid, mis pole haudadega seotud. Haapsalus on sellistest näiteks Osmussaare kaitsjate mälestusmärk raudteejaama lähistel, mis mõned aastad tagasi juba ühest kohast teise nihutati, Bürgermeistri holmil asuv mälestusmärk mitšman Vladimir Veklenkole ja vanemmadrus Nikolai Komarovile ja Väikese viigi ääres olev majakat meenutav mälestusmärk Väinameres hukkunutele 1941–1945. Kusjuures viimasel mälestusmärgil erineb eesti- ja venekeelne tekst. Kui eestikeelne tekst räägib Väinameres hukkunutest, siis venekeelselt tekstilt on lugeda, et mälestusmärk on Väinameres hukkunud kaitsjatele.

Mäesalu rõhutas, et vahet tuleb teha sõjahaudadel ja monumentidel. Kaitse all pole enamasti monumendid, vaid just sõjahauad, mida kaitseb nii sõjahaudade seadus kui ka Genfi konventsioon. „Sõjahaua kaitse peaks Genfi konventsiooni kohaselt riik tagama,” ütles Mäesalu.

Sõjahaudadega tegeleb kaitseministeeriumi juures sõjahaudade komisjon, mille üks liikmetest on ka muinsuskaitseamet. Kui maaomanikul, olgu selleks omavalitsus või eraisik, tekib soov säilmed sõjahauast kuhugi sobivamavasse kohta, näiteks kalmistule ümber matta, tuleb pöörduda sõjahaudade komisjoni poole ja seal arutatakse, kuidas edasi toimida. Just nii toimiti Taebla ühishaua puhul.

Praegu ühishaudade ja monumentide vaidluses kõlav peamine argument, et lõpetage surnutega võitlemine, Undi hinnangul ei päde. „Aga kes tegi surnutest võitlusvahendi?” küsis ta vastu. „Meie ei käi, kuvalda käes, mööda surnuaedu monumente lõhkumas, nagu tegid seda tiblad – see lihtsalt ei käi meie kultuuriga kokku,” lisas ta. „Las need surnud siis puhata surnuaial.”

Mäesalu sõnul tekitabki ühiskonnas enamasti probleeme just hauatähis, sest sellel olev tekst ja sümboolika on oma aja nägu ning võib praegusel ajal olla häiriv ega sobi avalikku ruumi. „Aga see ei tähenda, et peaksime nende kallal vandaalitsema,” ütles ta, viidates eelmise nädala lõpus Mihkli kalmistult salamisi minema toimetatud teises maailmasõjas hukkunute hauatähise kohta.

Mihkli hauatähise, kui see kedagi häiris, oleks Mäesalu sõnul saanud kalmistult minema toimetada ka täiesti seaduslikult. Tema sõnul kiputakse punamonumentidest ja nende eemaldamisest rääkides kasutama muinsuskaitseametit kui kaitsekilpi, väites, et muinsuskaitse ei luba monumente kõrvaldada. „Tegelikult on kõik tehtav ja lahendatav,” ütles ta.

Mäesalu sõnul ütleb Genfi konventsioon, et haual peaks mingi tähis olema, kuid kui olemasolev ei sobi, saab selle sobivamaga asendada. „Iga konkreetse juhtumi puhul tuleb vaadata, mida annab teha – kas vahetada välja tekstiosa, panna peale uus plaat vms. „Mitte hakata sammast kohe lõhkuma,” ütles ta. Mõnel pool välja pakutud selgitava tahvli paigaldamist monumendi juurde Unt ei poolda: „Kes neid tahvleid seal prügikasti kõrval ikka loeb?”

Kui esialgu paigaldati ühishaudadele ajutised või tüüpprojekti järgi valmistatud hauatähised, siis ühel hetkel hakati neid asendama uhkemate mälestussammastega, mille loomisel kaasati juba skulptorid ja arhitektid. Mäesalu möönis, et selliste hauatähiste puhul tuleb põhjalikumalt mõelda, sest need võivad omada kunstiväärtust. Ta nimetas Saaremaal asuvat Tehumardi mälestusmärki, kus mõõgal on kirjas ainult aastaarvud ilma ideoloogilise tekstita. „Inimesed said ju sõjas surma, selle vastu me ei saa – ja palju neist seal siis vabatahtlikult osales,” ütles ta sõjas hukkunute mälestamisest rääkides.

Mälestusmärke, mis ei ole haudadega seotud ja mis pole ka kaitse all, on lihtsam teisaldada. Undi hinnangul peaksid sellised mälestusmärgid linnapildist kaduma. „Meie soovitame lihtsalt, et neid eemaldades ei tasu tahvleid puruks peksta, vaid anda need üle muuseumidele – see on ju samuti osa meie ajaloost ja me peame ka seda osa oma ajaloost tulevastele põlvedele säilitama,” ütles Mäesalu.

Haapsalu mõtleb, mida teha punamonumendiga

Haapsalu linnapea Urmas Sukles ütles, et praegu uurib Läänemaa muuseum, kes on Haapsalu kaubamaja juures asuva punamonumendi alla maetud. Kui samba alla maetud on teada, mõtleb linn edasi, mida sambaga peale hakata.

Suklese sõnul on tema teada monumendi alla maetud neli gruppi inimesi. Nende hulgas on nii punasõdureid kui ka esimeses maailmasõjas hukkunuid. „Delikaatseks teeb teema see, et monumendil on kirjas ka 11 või 12 eesti nime. Need on Haapsalus või Läänemaal elanud inimesed ja nende sugulased elavad siiani,” ütles ta.

Sukles ei osanud öelda, millal on lootust samba juurde maetud teada saada. Seepärast pole linnal ka konkreetseid plaane, mis sambast saab.

Ka Bürgermeistri holmil asuva monumendiga pole linnal veel plaane, sest maadevahetus riigiga pole veel lõppenud. Sellegipoolest tõdes linnapea, et Bürgermeistri holmil asuva sambaga on lihtsam toimetada, sest sinna ei ole kedagi maetud.

Lääne-Nigula vallavanema Aivar Riisalu sõnul ei ole vald monumentide eemaldamist arutanud. „Kultuurne rahvas ei pea ausammastega sõda,” ütles Riisalu. „Meil sammastega plaane ei ole.”

Ka Vormsi vallavanem Maris Jõgeva ütles, et Vormsil pole samba eemaldamine jutuks olnud. „Keegi pole välja toonud, et see teda häiriks,” ütles Jõgeva. Ta lisas, et sammas asub varjulises kohas sireliheki sees. „Kui kedagi ei häiri, pole mõtet torkida,” lisas Jõgeva.

„Minu käsi ei tõuseks seda eemaldama,“ ütles Haapsalu kaubamaja juures asuva ühishaua ja monumendi kohta muinsuskaitseameti Läänemaa nõunik Kalli Pets. Hoopis teist juttu räägiks ta enda sõnul siis, kui tegemist oleks kindralitele pühendatud märkidega, kuid need mälestusmärgid on pühendatud reasõduritele. „Ajalugu tagasi ei pööra,“ ütles Pets. „Nad võeti kodust ära ja viidi kahurilihaks.“

Mälestusmärgid on olulised ka lähedastele. Ta tõi näiteks Piirsalu kalmistu, kus alles möödunud aastal parandati nimetahvlit. Hukkunu lähedased olid ajanud jälgi, kuhu esivanem maetud on, ja jõudsid Piirasalu kalmistuni, kus tahvlil oli nimi valesti kirjutatud, see parandati õigeks.