Tänases Lääne Elus ütleb kindralmajor reservis Neeme Väli Ukraina sõjast rääkides, et niikaua, kui sõdib rahvas, pole teda võimalik alistada. Ukrainas ei käi pelgalt lahingud, vaid mitu sõjaväelast on öelnud, et seal on tegemist rahvaülestõusuga – kogu rahvas on pöördunud agressori vastu.
Nagu ütleb Väli, on selline rahvaülestõus viimase kaheksa aasta vili. Ukrainlased, kelle maa on aastakümneid ja -sadu olnud jagatud mitme valitseja vahel, said ühtseks alles pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Siis hakkasid nad oma riigi olemasolu väärtustama.
Erinevalt ukrainlastest pole meie viimase üle 70 aasta jooksul pidanud sõdima. Meil läks õnneks taastada oma iseseisvus lahingute ja hukkunuteta, kuigi fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni alguses, kui Eestis olid sees Vene väed, me veel ei teadnud, et õnnestub end vabaks laulda ja me ei pea end relvaga vabaks võitlema.
Meie iseseisvuse taastamisest on möödas üle 30 aasta. Neist, kes toona miitingutele ja telemaja ja -torni kaitsma tõttasid, on paljud juba meie seast lahkunud või elu teises pooles. Peale on kasvanud uus põlvkond, kes on näinud teistsugust, aasta-aastalt järjest paremaks ja mugavamaks muutuvat elu. Kui meid ründaks välisvaenlane, kas leiaksime endas samasuguse kaitsetahte, nagu on ukrainlastel, et ühise rahvana vaenlase vastu võidelda, või otsiksime võimalust maalt lahkuda?
Me ei tea sellele küsimusele vastust enne, kui olukord käes on. Siiski see, et aastast aastasse läheb järjest enam noori vabatahtlikuna aega teenima või et Ukraina sõja algusest peale on kaitseliiduga liituda soovijate arv kasvanud või et nii paljud on otsustanud ukrainlasi toetada kasvõi vabatahtlikuna põgenikega tegeldes, annab lootust, et meis pole kaitsetahe kadunud.
Slava Ukraini 🥰
”kas leiaksime endas samasuguse kaitsetahte või otsiksime võimalust maalt lahkuda?”…….. no ootame russide rünnaku ära, eks siis paistab!