Nii oleks öelnud Karlsson katuselt ja ta mõtelnuks seda tõsiselt.
Lasteraamatukogus 16. märtsil toimunud maakondliku Ernst Enno nimelise etluskonkursiga võis ka Karlsson rahule jääda, sest nalja sai palju. Jätkus terveks päevaks.
Võistluse tänavune teema „Nali naljaks!“ sai tõuke sellest, et jaanuaris oli Oskar Lutsul 135. sünniaastapäev. Osalejad pidid esitamiseks valima ühe naljaka luuletuse ja humoorika proosapala. 1.–3. klassi lapsed võisid piirduda ainult luuletusega. End tulid proovile panema kuuskümmend õpilast kaheksast koolist.
Nalja tegemine ei ole naljaasi. See selgus juba eelnevalt, kui käidi raamatukogus tekste valimas. Milline luuletus on naljakas, milline mitte? Ja miks? Mis peab olema jutus, et see kuulajate naerunärvi kõditaks? Kas peitub võti kirjeldatavas sündmuses või kasutatavates sõnades? Lõppkokkuvõttes taandub siiski kõik esitusele.
Kunagi räägiti, et Tõnu Aav võiks kasvõi telefoniraamatut ette lugeda ja publik oleks naerust kõveras. Ka naljajuttu ja -luuletust võib lugeda nii, et ei saa aru, kus see nali on. Ja vastupidi. Omal ajal soovitati Rahva Hääle mõnd puhtpunast juhtkirja lugeda muhu murdes. Et olevat naljakam kui „Meelejahutaja” saade.
