Detsembris Uuemõisas avatud nüüdisaegne jalgpallihall on pakkunud üsna suurt kõneainet. Seda sageli ka negatiivses kontekstis, sest arusaadavalt ei jäta elektriturul toimuv puudutamata spordiobjekte. Halli esimese kuu elektriarve oli peaaegu 9000 eurot, mis on väga suur summa. Lisaks veel mitu korda suurem arve kütte eest.
Nii mõnedki võivad öelda, et halli rajamine oli linnalt võibolla liiga julge samm, millega suurendati oluliselt spordibaaside halduskulusid. Teisalt tuleb aru saada, et tegemist on investeeringuga. Jalgpall mõjub positiivselt tervisele, tugevdab füüsist ja õpetab eluks vajalikke oskusi.
Juba aastaid on Euroopas SROI-mudeli (social return on investment) abil arvutatud jalgpalli sotsiaalmajanduslikku mõju eri riikides. Eesti kohta on nüüdseks teada, et ühe euro investeerimine jalgpalli toob kaasa 26 eurot sotsiaalmajanduslikku mõju. Eriti avaldub see napist liikumisest tingitud kulude vähenemises.
Tänapäeval oleme harjunud mugavustega. Kuigi sisehalli oleme treeninguteks kasutanud napilt kuu, tundus esmaspäeval tuulisel kunstmuruväljakul seistes ebareaalne, et aasta tagasi treenisime õues ka korralike miinuskraadidega (kõige külmemal treeningul oli temperatuur –13).
Väikelinna kontekstis võib jalgpallihall tunduda teatud mõttes luksusena, kuigi ei peaks. Usun, et meie põhjamaises kliimas on tänapäeval siiski normaalne, et ka talvel saab treenida tingimustes, kus jalad ei ole pidevalt märjad, pall jäätunud ning ilma tõttu ei saa planeeritud treeninguplaani järgida ja kvaliteetseid treeninguid läbi viia. Ajad, mil sporti seostati askeetlike tingimustega, on tõenäoliselt igaveseks läbi.
Kindlasti saame kogukonnana ühte hoides ja koos tegutsedes panustada sellesse, et meie jalgpallipühamu saaks hästi hoitud, targalt majandatud ja maksimaalselt kasutusse võetud.
Triin Vellemäe
klubijuht ja noortetreener
Halli halduskulude info allikaks on Haapsalu Linna Spordibaasid
Iseenesest ju õiged mõtted, et terves kehas terve vaim. Samas jäetakse üks suurimaid probleeme selliste jalgpallihallide juures välja – laste tervis. Nimelt kunstkattega kõva jalgpalliväljak lõhub laste jalgu ja liigeseid ning see suureneb ajas, kuivõrd väljaku hooldamine eeldab iga 3-5 aasta tagant väljakukatte aluse kohendamist või väljavahetamist (loe Eestis seda ei tehta). Seega jalgpall ja selle toetamine alaliidu poolt on tore, samas pikemas perspektiivis on see problemaatiline ja laste tervist rikkuv. Äkki peale hoolduskulude probleemi räägiks meedia ka lastes tervisest.
Ainult rikas linn koos jõukate linnakodanikega võib endale sellist luksust
lubada !
Minu nooruses muidugi käisid asjad teisiti-suvel peksti jalkat nn.Valgevälja lasketiirul või Paralepas,talvel olid suusarajad Paralepas mäest allalaskmise ekstreemsusi harrastati nn.Lihula mnt Suurel trummil !
Muidugi siis olime nii vaesed,et polnud isegi prügikaste ega prügikasti kolle !
Karm lugu nende kuludega. Ei maksa end petta hädavajalikkuse jutuga. Kõige tervemad ja nutikamad olid lapsed ‘kõige hullemates’ treeningtingimustes 20. saj. esimesel poolel. Joosti millel iganes ja jalkat mängiti millel iganes. Enam ei aduta, mis tasemel kool ja skautlus 1930-tel noorukeid eluks ette valmistas. ll MS ja pagulus olid tõehetk. Mu meelest tuleks mugavushallide asemel kulutada raha linna autonoomia tõstmiseks tumedail aegadel. Küttepuude-keskus, potipõllundus, ökomöko-kanala, -sigala, -lehmala, avarii-elektrijaam, sadam. Kui käsitsi ja masintööd mõistlikult tasakaalustada jaksaks hiljem ka lõbutseda-sportida. Tervise ja elutarkuse saab pealekauba.
Ei midagi uut, peo ajal katku aegadeks valmistuda on inimkonnale alati täiesti ülejõukäiv olnud, egas praegugi pole teisiti. Siis ja nüüdki valitsevad ja jagavad alati need, kelle põhiargument on, et kõik see tuli nii ootamatult.
ja nüüd küsime Uuemõisa elanikelt kuda teil soojaga korterites on ,
ja mida siis – läheme halli sooja vä ,
Halli temperatuur üldjuhul ca 6-7 kraadi ringis.