Kolmapäeval lahkus igaviku teele Enn Punnek, vanemate haapsallaste jaoks hästi tuntud ja teatud mees.
Punnekit võib nimetada rahvateatri Randlane kuldse põlvkonna ehk 1970. aastate näiteseltskonna üheks eredamaks esindajaks.
„Ennu puhul meenub eelkõige tema jutustatud anekdootide küllus. Neid tuli nagu Vändrast saelaudu,” meenutas omaaegne lavapartner Meeli Piirikivi lahkunut reedesel ärasaatmisel. „Estraadi armastas ta väga teha ja teatritükkides istusid talle eriti karakterrollid.”
Anne Pangsepp tõi välja ühe stseeni etendusest „Mehe küljeluu”: „Ta pidi mind seal kosima ja küsis, et palju mul seda varanatukest siis ka on. Ütlesin, et viis marka. „Viis marka!” kordas Enn, aga missuguse pettunud hääle ja näoga ta seda ütles. Eluks ajaks jääb meelde.”
Raul Tammeti lavastatud „Becketis” kehastas Enn ühte rüütlit. „Kõige vingem rüütel oli kogu trupi peale. Lavaline orgaanika oli tal kaasa sündinud. Jumala poolt. Ennu hääl oli kandev, mahlaka tämbriga,” ütles Tammet.
Enn Punnek oli maapoiss, sündis 23. juunil 1940. aastal Räpinas. Võrumaal Osula algkoolis algas tema haridustee. 1960. aastatel tõi elu ta Haapsallu. Siin tutvus ta oma tulevase abikaasa Marega, kes puhkab juba Metsakalmistul. Tal on kaks poega.
Enn Punneki töömehekarjäär algas metsamajandi mehaanikuna. Töö kõrvalt lõpetas ta keskkooli ja hiljem ka Tallinna mehaanikatehnikumi. Haapsallased mäletavad teda pikaaegse gaasikontori juhatajana. Eesti vabariigi algusaastail töötas ta veeteede ameti töödejuhatajana.
Enn Punnek tegeles edukalt ka veemotospordiga. 1985. aastal tulid nad koos Rait Lepalaanega teatud kaatrite klassis NSV Liidu meistriks.
1970. aastatel vihtus ta usinasti rahvatantsu, aga näitemäng vallutas ta meeled pikaks ajaks. Tema eredaid osatäitmisi eelkõige rahvalikes tükkides mäletavad kaasaegsed tänini.
Üks elulugu on jälle ajaloo lävepaku ületanud.